Vahtriku talu
Kirjeldus
Aare on peidetud 2021. aasta detsembriseeria 17. detsembri aardena.
Hoolimata asjaolust, et inimtühi Põhja-Kõrvemaa on täna populaarne sihtpunkt värskes õhus viibimiseks, peitub seal mälestusi minevikust, mis on mõjutanud Eesti elu erinevaid tahke. Näituseks võtke ette pooletunnine matk Kaksiksilla parklast ja satute kunagisse metsavahikohta, kus on sirgunud Ferdinand Petersen.
Siin Vahtriku talus sündis 1887. aasta 13. märtsil metsavahi pojana elektrijaamade ja vee jõul töötavate elektrijaamade ehitaja, Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse teedeminister, iseseisvusmanifesti kaasautor, hilisem maareformi läbiviija Ferdinand Petersen (surnud 18. veebruaril 1979 Chapel Hillis, USA-s).
Vahtriku oli iidne metsavahikoht. Metsatalu ümbritses ürgmets. Vana õlgkatusega suitsutare piiras kõrge liivamägi. Selle taga lookles Soodla jõgi. Naabertalud asusid kaugel metsavahelistel lappidel. Hundid, karud ja põdrad müttasid metsas. Neid ei tülitanud keegi. Metsised ja tedred kiikusid puudel, saarmad ja pardid solistasid vees, rästikud looklesid sooservades. Jões oli palju kalu ja vähke. Vähke näiteks müüdi Tallinnas turulgi.
Ferdinandi isa Juhan Petersen saadeti Käidrale (tänase nimega Koitjärve) metsnikuks ning elamiseks anti Pruuna mõisale kuuluv Vahtriku metsavahitalu. Et tähelepanelikul ajaloohuvilisest toponüümikul pilt selgem oleks, siis toona nimetati seda ala üldsegist Pruuna Tagakõrveks. Aga tuleme tagasi loo raskuskeskme juurde. Ferdinandi isa rahmeldas Käidral nelikümmend aastat, algul üksi, siis kolmkümmend neli aastat koos abikaasaga. Välissündmustest saadi teateid harva ja need ei huvitanud kedagi. Mets ja selle rikkused kuulusid mõisale. Metsnik oli kõige selle varahoidja ja kasvataja. Mõis oli kaugel ja ei tülitanud taluperet. Mõisahärra ise tuli harva vaatama mõisa avaraid tagamaid. Elamine oli vaba ja peaaegu iseseisev. Lähimad naabrid asusid Laane, Oru ja teistes Koitjärve küla taludes umbes kahe kilomeetri kaugusel, mis tähendas ühtlasi seda, et kõikide töödega pidid nii peremees kui perenaine pigem ise hakkama saama.
Kuigi Juhan Petersen pani peaaegu kogu oma elutöö Vahtriku ülesehitamisele, ihkas hing oma kodu. Oma tublidusega oli ta piisavalt varanatukest kõrvale pannud ning ütleski 1890. aastal, pärast renditalude müügi algust Põhja-Eestis, teenistuse üles ja rajas hiljem oma talu Kaersoo külla Raasikut ja Anijat ühendava tee äärde. Aga poja Ferdinandi, kes oma kehaehituselt oli pigem nõrguke, puhul leidsid vanemad olevat mõistlikum panustada tema kooliharidusele, kes pärast Raasiku vallakooli siirdus õppima Tallinna. Haridustee viis Reaalkoolist Peterburi Polütehnilisse Instituuti ning seejärel algas nii erialane tegevus vesiehituse alal kui ka jõupingutused Eesti iseseisvuse nimel.
Aga Vahtriku talukoha saatuseks oli kurb lõpp pärast II maailmasõda Aegviidu ja Tapa vahele rajama hakatud polügooni tõttu. Kunagist metsavahikohta meenutavad täna liivakünkasse rajatud kelder ja lagunev purre üle Soodla jõe.
P.S. Soe vihje ka, eriti neile, kes talvel siia satuvad – puudega küll metsa ei minda, aga võtke ikka vähemasti söed ja vorstid kaasa. Kohapeal on inventar naudisklemiseks olemas. Või siis istuge niisama, kuulake Soodla jõe vulinat ja mõelge sellele kunagisele vabadusele siin Kõrvemaal.
Aare on peidetud 2021. aasta detsembriseeria 17. detsembri aardena.
Hoolimata asjaolust, et inimtühi Põhja-Kõrvemaa on täna populaarne sihtpunkt värskes õhus viibimiseks, peitub seal mälestusi minevikust, mis on mõjutanud Eesti elu erinevaid tahke. Näituseks võtke ette pooletunnine matk Kaksiksilla parklast ja satute kunagisse metsavahikohta, kus on sirgunud Ferdinand Petersen.
Siin Vahtriku talus sündis 1887. aasta 13. märtsil metsavahi pojana elektrijaamade ja vee jõul töötavate elektrijaamade ehitaja, Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse teedeminister, iseseisvusmanifesti kaasautor, hilisem maareformi läbiviija Ferdinand Petersen (surnud 18. veebruaril 1979 Chapel Hillis, USA-s).
Vahtriku oli iidne metsavahikoht. Metsatalu ümbritses ürgmets. Vana õlgkatusega suitsutare piiras kõrge liivamägi. Selle taga lookles Soodla jõgi. Naabertalud asusid kaugel metsavahelistel lappidel. Hundid, karud ja põdrad müttasid metsas. Neid ei tülitanud keegi. Metsised ja tedred kiikusid puudel, saarmad ja pardid solistasid vees, rästikud looklesid sooservades. Jões oli palju kalu ja vähke. Vähke näiteks müüdi Tallinnas turulgi.
Ferdinandi isa Juhan Petersen saadeti Käidrale (tänase nimega Koitjärve) metsnikuks ning elamiseks anti Pruuna mõisale kuuluv Vahtriku metsavahitalu. Et tähelepanelikul ajaloohuvilisest toponüümikul pilt selgem oleks, siis toona nimetati seda ala üldsegist Pruuna Tagakõrveks. Aga tuleme tagasi loo raskuskeskme juurde. Ferdinandi isa rahmeldas Käidral nelikümmend aastat, algul üksi, siis kolmkümmend neli aastat koos abikaasaga. Välissündmustest saadi teateid harva ja need ei huvitanud kedagi. Mets ja selle rikkused kuulusid mõisale. Metsnik oli kõige selle varahoidja ja kasvataja. Mõis oli kaugel ja ei tülitanud taluperet. Mõisahärra ise tuli harva vaatama mõisa avaraid tagamaid. Elamine oli vaba ja peaaegu iseseisev. Lähimad naabrid asusid Laane, Oru ja teistes Koitjärve küla taludes umbes kahe kilomeetri kaugusel, mis tähendas ühtlasi seda, et kõikide töödega pidid nii peremees kui perenaine pigem ise hakkama saama.
Kuigi Juhan Petersen pani peaaegu kogu oma elutöö Vahtriku ülesehitamisele, ihkas hing oma kodu. Oma tublidusega oli ta piisavalt varanatukest kõrvale pannud ning ütleski 1890. aastal, pärast renditalude müügi algust Põhja-Eestis, teenistuse üles ja rajas hiljem oma talu Kaersoo külla Raasikut ja Anijat ühendava tee äärde. Aga poja Ferdinandi, kes oma kehaehituselt oli pigem nõrguke, puhul leidsid vanemad olevat mõistlikum panustada tema kooliharidusele, kes pärast Raasiku vallakooli siirdus õppima Tallinna. Haridustee viis Reaalkoolist Peterburi Polütehnilisse Instituuti ning seejärel algas nii erialane tegevus vesiehituse alal kui ka jõupingutused Eesti iseseisvuse nimel.
Aga Vahtriku talukoha saatuseks oli kurb lõpp pärast II maailmasõda Aegviidu ja Tapa vahele rajama hakatud polügooni tõttu. Kunagist metsavahikohta meenutavad täna liivakünkasse rajatud kelder ja lagunev purre üle Soodla jõe.
P.S. Soe vihje ka, eriti neile, kes talvel siia satuvad – puudega küll metsa ei minda, aga võtke ikka vähemasti söed ja vorstid kaasa. Kohapeal on inventar naudisklemiseks olemas. Või siis istuge niisama, kuulake Soodla jõe vulinat ja mõelge sellele kunagisele vabadusele siin Kõrvemaal.
Logiteadete statistika
Logiteated
Bella juurest tulles oli üks hirmus takistus teel: kukeseeneuputus. Nii raske oli sellest mööduda, aga kotti, kuhu neid panna enam polnud ja lubatud päevanorm oli ka täis. Eks panin siis silmadele klapid ette ja liikusin edasi. Kohapeal olid küll vaid purde varemed, aga selle ja puude peegeldus jõevees oli super! Aitäh peitjale!
Jätkasime jalutuskäiku Bella juurest, mõne aja pärast olimegi kohal. Panime nimed kirja, aga purret sihtotstarbeliselt kasutama ei hakanud, jalutasime tuldud teed tagasi. Aitäh peitjale.
Lõpp läks raskeks sest sõnajalad ja nõgesed olid õlgadeni.Metsmaasikaid saime maitsta ja kukeseeni soustijagu.Uhke betoonist karukoobas oli ka.
Peale Kõrvemaa pikka matka tulin päikseloojangul siiagi. Täna sai üldse vist lausa üle 35 km mütatud, päris maru. Lugesin huviga teele jäävat EV100 silti.
Karbi leidsin maast, kotti vm kinnitust ei paistnud kusagil lähistel. Surusin aarde puude vahele, et oleks suurimast niiskuseallikast kõrgemal. Matkatud sai siin 6.5 km. Tänud peitjale hea geopäeva eest!
Kena kohake kus aeg veidi maha võtta. Korjasime veidi kukeseeni ja asusime tagasiteele auto poole.Aitüma juhatamast
Huuh, peale Jussikaid oli see veel kirss tordil. Mu jaoks tuli natuke vaevaliselt, sest omajagu kilomeetreid oli juba maha vantsitud. Õnneks leiuga ülemäära kaua ei läinud. Aitäh kohta tutvustamast!
Kohale saime kand ja varvas. Kohapeal me mingitki majajäänust ei näind, no kesse künka otsa maja teeb aga mujale kah nigu kohta polnud. Searestoran oli kõrval, lahe, triibikuid ei näinud. Korra elus olen metsas metssiga näinud, no oli aga riidekapp, mis riidekapp.
Tänud, tore matkapäev oli meil ja no need kilomeetrid, mis autoni, olid kukimukid!
Pärast Jussi järvede otsimist võtsime kursi siia. Hea, et rada viis kohale ning ei pidanud lumes sumpama. Kahjuks kohapeal midagi peale künka ja vee all oleva laudtee ei märganud. Uskumatult suure pinna olid metssead üles tuustinud. Õnneks leid oli kiire ja saime hakata tagasi matkama. Ühel hetkel jooksid meist maratoni jooksjad mööda ning nende vahepunktis õnnestus meilgi sooja grillvorsti saada. Aitäh siia juhatamast, oli korralik matkapäev.
Aitäh peitjale!
See siin oleks väga äge koht mu majakesele. Täna jõe vulisemist ei kuulnud, torm oli üpriski vägev. Nüüd koduseinte vahel soojas on huvitav lugeda selle koha ajalugu, aga enam ei ole kindel, et nii eraldatud kohas tahaks ikkagi elada.
Hoian mõnda aega õe koera, täna sai siis matkatud ja geopeitutud :) alustasime koersilla parklast ja tulime siiapoole. Mõnus ilm, metsmaasikad ja mustikad, aarde juures küll sääsed veits häirisid, aga polnud hullu. Aarde kott on natuke auklik, aga hoiab. Aitäh!
Kena rada toob siia, aga ikkagi õnnestus ühes süütus kohas jalg välja väänata. Aitäh!
Huvitav lugu. Leitud. Aitäh!
Tänase ilmaga polnud just kõige lihtsam astumine, eriti lõpuosa, kus enam jälgigi ees polnud. Kuskiltmaalt küll ühtisid Jussi järvede poolt tulevad sammud meie teega. Lõpuks oli nahavahe ikka märg ja väsimus kontides, sest molutamiseks polnud aega, tuli end õhtuks veel teatrikorda saada. Aga päev oli ikka otsast lõpuni täiesti kordaläinud: see lumelobjakases metsas tatsamine oli kokkuvõtteks ikkagi täitsa tore ja kuigi käin üsna sageli teatris, siis õhtusest "451° Fahrenheiti" lavastusest sai üle mitme-setme aja vägagi toreda elamuse. Tänud peitjale ajaloo keerdkäikudega kurssi viimast ja aarde eest
Mitu head kilomeetrit saime lumes sumbates läbida, et külastada Vahtriku talukohta. Alustasime Väinjärve juurest ja tagasi tulles tegime peatuse Mustjärve juures. Tänud peitjale.
Jussi järved ja Vahtriku talu. 16 kilomeetrit lumes sumpamist, enamasti räätsadel. Kõik aarded korras. Aitäh!
Täitsa mõnus jalutamine, lõpu asukoht oli ka igati kiiduväärt. Tänud aarde eest!
Tänan! Vahetasin rändureid.
Leitud. Siia taluni lookles väga hea tee ja lausa lust oli seda pakki võtta
Rattatee viis mind ka siit mööda ning tegin pisikese puhkuse ja sirutasin koibi. Aitäh!
Olin selle piirkonna ca aastake tagasi juba suht tühjaks teinud, aga ometigi oli siia miskit juurde tekkinud. Koos kaugemate aaretega suutsin päris korraliku georetke kokku klopsida. Päev algas siit. Grilli ja lõkkekoha järgi võis oletada, et rahvast siia ikka satub. Aare jäi kiirelt silma kuid räbalduma hakkavast märjast kotist oli karbi kätte saamine üsna keeruline. Tagasi pannes nööre pingutama ei hakanud, et järgmised sama probleemiga ei peaks tegelema. Ja üks rändur jäi ka minust sinna maha.
Tänud.
Auto jätsime Kaksjärve parklasse ning sealt jalutasime mööda rada aardeni. Tänud mõnusa jalutuskäigu eest!
Alustasime Kaksisilla parklast. Jalutasime aardeni ning tegime ka Paukjärve ümber ringi. Ebameeldiva üllatuse valmistas, et Kaitseväe keskpolügoon on laiendanud ohutsooni. Nüüd on ohutsoon täiesti Paukjärve külje all. Jussi järvede poole matkama minnes peab hoolega jälgima, kas vardas on punane lipp või ei ole. Tänan aardepeitjat siia kanti jälle kutsumast!
Kui me juba ratastega siin seiklesime, eks siis käisime siingi ära. Tuli ju ära kasutada seda, et rattad on kaasas ja punast lippu pole. Kell oli juba paras õhtu. Paras väljakutse oli vastu päikese lõike sõita. Mitte muhvigi ei näinud. Ja teehooldusega siin hästi polnud. Puid vedeles üle tee ja sõnajalgadel on lastud lahedasti laiutada. Muidu oli siin imeline, ainult need söödikud tuleks lühema lõa otsa panna, või siis end enamate riietega katta. Ühesõnaga pöörasime otsa ringi ja sõitsime auto juurde tagasi. Nõmm oli imeline! Aitäh!
Leitud, väga ilus koht!
Sai seal mõnusas vaikses kohas eelmisel suvel Kulli lõkkekohast mööda vana rada käidud. Sel aastal lähenesime sinna teiselt poolt. Tore oli tagasi tulla ja avastada, et nüüd oli sinna ka aare peidetud :)
Ka mul on polügooni ala risti-rästi läbi sõidetud. Aga tuleb välja, et palju on veel avastada :)
Arvasin, et Kõrvemaa on risti-rästi läbi seigeldud, aga võta näpust - selline pärl on jäänud kahe silma vahele :) Ümbruses võis veel kohati märgata lumelaike, aga enamasti on kevad ikkagi peale tungimas. Aitäh kutsumast!
Leitud
Leitud, logitud, tänan!
Sellist tüüpi metsakad mulle meeldivad. Mõnus jalutuskäik metsas, mitte liiga pikk ja lõpus on ka toredat uudistamist. Suur tänu!
