Kaasikjärv

Järv on juba vana tuttav. Tänu aardele sai ring ümber järve tehtud.

Enne kui võtsime suuna Kaasikjärve poole, otsustasime koos Miaga teha väikese soojendusretke Paukjärve äärde. See kant on alati kuidagi eriliselt kutsuv ning sinna jõudes tekkis kohe mõnus tunne – nagu oleks õigesse kohta sattunud. Jalutasime järve äärde, nautisime vaadet ning suundusime ka sealsesse vaatetorni, mis on üks minu lemmikkohti kogu piirkonnas. Torni ronimine annab alati väikese elevuse ja ülevalt avanev vaade ei jäta kunagi külmaks.
Tornist avanes kena panoraam Paukjärvele ja ümbritsevale metsale. Kuigi tuul oli seekord veidi tugevam, mis pani järvepinna õrnalt lainetama, lisas see vaatele omamoodi dünaamikat. Seisime seal mõnda aega, vaatasime ringi ja püüdsime tähele panna erinevaid detaile – kauguses looklevaid radu, väikeseid sopikesi järve kaldal ning kevadiselt erkroheliseks muutuvat metsa.
Lisaks vaate nautimisele oli meil plaanis lahendada ka sealkandis asuv välimõistatus. See pakkus lihtsat arvutamist, kuid mitte midagi ületamatut. Koostöös ja rahulikult arutades saime vajalikud vastused kätte ning peagi olime valmis ka aarde logimiseks. Aarde leidmine läks sujuvalt ja logiraamatusse said nimed kirja ilma suurema vaevata. See andis päevale kohe hea hoo sisse.
Alles seejärel alustasime teekonda Kaasikjärve poole. Metsarada, mis sinna viis, oli mõnusalt vaheldusrikas – kord tõusis üles, siis laskus jälle alla. Selline üles-alla kulgev rada hoidis liikumise huvitavana ning pani ka jalad korralikult tööle. Samas ei olnud tempo kusagile kiirustav; pigem nautisime igat sammu ja ümbrust. Mets oli vaikne, kohati kostis vaid lindude laul ja tuule sahin.
Teekond Kaasikjärve äärde kulges ladusalt ning peagi olimegi aardele piisavalt lähedal. Ka seekord ei pidanud peidukohta kaua otsima – õige koht jäi üsna kiiresti silma. Sellised leiud teevad alati tuju heaks, sest saab keskenduda rohkem ümbruse nautimisele, mitte pikale otsimisele. Logimine läks kiirelt ning pärast nimede kirja panemist vaatasime juba ringi, kuhu edasi liikuda.
Otsustasime ronida järve tagaküljel asuva mäe otsa, mis tundus olevat ideaalne koht vaate nautimiseks. Tõus sinna oli lühike, kuid piisavalt järsk, et natuke hinge kinni võtta. Üles jõudes tasus aga pingutus end kuhjaga ära. Vaade Kaasikjärvele oli lihtsalt võrratu.
Kui Paukjärvel olime näinud kergelt lainetavat veepinda, siis Kaasikjärv pakkus hoopis teistsugust pilti. Vesi oli peaaegu täiesti sile – justkui peegel. Puud, taevas ja isegi vähesed pilved peegeldusid sellel nii selgelt, et kohati oli raske aru saada, kus lõpeb reaalsus ja algab peegeldus. See vaikus ja rahu, mis sealt kiirgas, mõjusid lausa rahustavalt.
Istusime mõnda aega mäe otsas, vaatasime järve ja lihtsalt olime hetkes. Sellised pausid ongi need, mis teevad matkamisest midagi enamat kui lihtsalt punktist A punkti B liikumise. See on aeg, kus saab korraks kõik muu unustada ja lihtsalt olla.
Pärast piisavat vaate nautimist otsustasime laskuda alla veepiirile. Astusime ettevaatlikult mööda nõlva alla ning jõudsime järve äärde. Sealt jätkasime liikumist rahulikus tempos tagasi parkla suunas. Tee kulges mööda tuttavat rada, kuid isegi tagasitee pakkus uusi vaatenurki ja detaile, mida varem ei olnud märganud.
Kogu retk oli kuidagi eriti mõnusalt tasakaalus – parajalt liikumist, veidi nuputamist, ilusaid vaateid ning piisavalt aega, et kõike seda rahulikult nautida. Sellised päevad jäävad kauaks meelde.
Tänud taas Kõrvemaale kutsumast – siia tulles tead alati, et sind ootavad ees head emotsioonid, kaunid vaated ja mõnus kulgemine looduses!

Piirkonna puhastamine. Aitäh aarde eest!

Ei taibanud mina vaadata, et kas on siinkandis õppusi või pole neid praegu mitte. Juba Piibe maanteelt alla keerates puges kahtlus hinge, sest kaitsevärvi autosid ja seejärel ka mustaks võõbatud nägudega poisse oli näha iga natukese aja pärast. Kui parklasse jõudsin, läksin küsisin seal olevatelt tegelastelt, et kas see ok, kui ma nüüd ka sinna metsa lähen. Pidavat olema. No olgu siis, hakkasin astuma. Mõne aja pärast jõudis kümmekond kaitseriietuses noorukit mulle järgi, jumala vaikuses, omavahel suheldi vaid käemärkidega, Kui ma umbes nende keskele olin jäänud, siis ütlesin, et kui nad nüüd märkamatuks peavad jääma, siis mina oma punases jopes sobin küll ideaalselt nende kampa. Siis käis küll kahin läbi rivi ja ei nad suutnud muiet varjata kogu oma ülitõsisest olekust hoolimata. Mõne aja pärast läksid me teed lahku, droon veel põrises vahetevahel kuskil läheduses. Igatahes seal Kaasikjärve ääres sain juba uhkes üksinduses olla. Pärast kui ringiga Paukjärve äärest tagasi parkla poole suundusin, siis jäi küll mulle teele punase lipuga post ja see kõik tuli jube tuttav ette. Kunagi aastaid tagasi olin siin täpselt samas olukorras, et minnes mööda mingit väikest rada ei sattunud see punase lipuga koht mulle mitte üks raas teele, aga tagasi tulles küll.
Tänud peitjale siia metsa aardeid lisamast, siin ikka tore astuda, kasvõi poistega võidu.

Sammud oli vaja täis saada ja nii me ringile läksimegi. Aitäh!

Aitäh!

Kui juba tuldud, siis ikka Kaasikjärve äärde ka. Pisikese järve sügavus on täitsa üllatav, ei teadnud varem. Huvitav kuidas päris laukajärvede sügavust mõõdetakse? Seal ju põhi kõik kasvab ja sügavus sõltub vajutamise tugevusest :o) Kaitseväe laiendatud ohuala osas on kahetised tunded, aga kui nad seda päris igapäevaselt teistele blokeerida ei taha, siis elame üle. FTF kell 16:45. Homme siis Linajärve multi?

Aare avaldatud.