DCCLXXVII Toru

Väga kurva looga aare, aga teisalt ilus, et kaasgeopeiturid meeles pidasid.

Olime valmis, et siit tuleb mitteleid, aga täiesti kogemata komistas Kaupo aarde otsa. Maskeeringut ei hakanud peale panema, ilma on kergemini leitav.

On enam kui tõenäoline, et 2008a maas lebanud suur puu on tänaseks kõdunenud ja vihje X ega Y enam ei päde. Usutavasti on aare siiski alles. Ilmselt ei teeks paha seda maapinnast pisut kergitada, aga las ajaloo huvides olla. Geokuhi või püstine tokk või Romani vihjav männioks on ka igati sobivad. Viimasel fotol olev inimtekkeline julla pole aardega seotud.

Koordinaadid sai küll kodutöö käigus 10m sisse lastud, aga kohapeal veedetud enam kui pooltund päädis tühjade pihkudega. Mingisuguse inimtekkelise eseme me leidsime (pilt kah), aga kas selle ka mingit pistmist aardega, hetkel ei tea (aga proovin järgi uurida). Selliste vanemate aaretega kipub olema, et kui tegemist maha langenud puutüvega vms, siis nüüdseks ei kipu neist palju alles olema, mis pidepunkti pakkuda suudaks. Loodan, et pole päris kadunud.

Öösel pimedas proovisin autoga aarde kõrvale sõita, mis hästi õnnestus ja vedas, et sain auto ka künga otsas ümber pöörata. Vastasel juhul oleksin pidanud järsust kallakust pimedas tagurdama, mis pani veidi kõhklema, kas saab seda teha turvaliselt või mitte. Ma pole auto mägipidurit tagurdades katsetanud, äkki see üldse ei toimi.
Otsimine pealambi valguses polnud väga lihtne, pidin kolm korda tagasi tee poole astuma, et uuesti õigesse koordinaati tagasi tulla. Aare asub ca. 30m metsatee servast. Teostus oli veidi ootamatu, aga üles otsitud ja logitud ta sai.
Suured tänud peitjatele!

P.S. Jätan väikese spoileri piltide alla. Panin väikese männioksa mädanenud puutükkide vahele aarde peidukohas. Puutüvi ise on samblaga täielikult kaetud, pole vaja värksemate langenud puude otsa vaadata.

Ilus koht ja mõistatus tükki küljest ei võtnud. Tänud, nimi kirjas

Need koordinaadid said millalgi kevadel välja arvutatud, nii et jäi lume sulamist ootama. Lumi nüüd ammu sulanud, aga alles nüüd meenus, et siin mul üks toru ootamas. Vaatasin praegu üle ka, kõnealustest aaretest mul 3 leitud, osa mis veel aktiivsed, pole seni teele jäänud, aga küll nendegi aeg tuleb.
Olles enne mõned logid lugenud, ei võtnud ma seda teekonda mitte just eriti entusiastlikult, võimalus mitteleiuga lahkuda tundus suur. Kusjuures kohe valisin vale raja lähenemiseks (seda õiget lihtsalt polnud sellel kaardil, mille abil mina liikusin) ja see loomulikult päädis sellega, et enamuse teest tallasin metsa all mustikaid. Ja mitte ainult ei tallanud, hävitasin nende saaki ka usinasti. Lähenedes ületasin tee, mida mööda oleks tore olnud kohale tulla, aga vähemalt lahkusin tema eeliseid kasutades, ja asusin otsejoones aardeni. No naljalt ei juhtu, et ei pea ei tiirutama ega isegi sammu kõrvale astuma. Õnnelik juhus.
Peitjale tänud mälestust Ivarist selle aarde läbi geopeiturite seas elus hoidmast ja aaret peitmast.

Seekord ei jäänud aare silma, lund oli ka veel. Eks vaata, millal uuesti tagasi.

Ma kujutasin midagi muud ette, aga ikkagi vedas ja tonksasin õiget asja.
Leitud. Aitäh!

Tore, et talle on peidetud mälestusaare. Kõiki Ivari aardeid pole veel leidnud, aga eks kunagi saabub ka see päev. Null oli täpselt välja pommitatud. Lumega raske, selgus alles aarde juurde minnes, logisid lugedes. Vähemalt mingi ala sai paika pandud ja kuni mina seal ringi tuhnisin, õnnestus Catibergil aardele peale astuda. Hea, et niigi läits. 908. Aitäh!

Möödunud sügis sain siin vastu hambaid. Õnneks on vahepeal piisavalt kaua aega möödunud, et uuele katsele tulla. Lootuses, et kui aaret ei leia, on saab vähemalt kukeseeni. Vist olin unustanud mis teeolud siin metsas kuna proovisin mööda neid lähemale saada. Oh jah, ei jõudnud kaugele kui üsna täbaras olukorrast ennast leidsin. See kuidas mööda järsku nõlva üles tagurdada, jätsin lahendada tagasiteeks ning suundusin uuele katsele. Minu pettumuseks täna seeni polnud. Tundus et aaret ka mitte. Olin juba taaskord loobumas kui jalaga õiges kohas tonksasin ja miskit soovitut lagedale tõin.

Õnnestus, tänud.

Tükk maad kappasin mööda metsa ja siis avastasin ühe tee, mis oleks tunduvalt lähemale toonud. A mis seal ikka. Aare leitud, logitud.

Käisin eelneval õhtul otsimas, aga siis oli juba piisavalt hämar, et ei leidnud mida. Hommikul läksin uuele katsel. Läks ka ikka väga pikalt, aga tänud logide lugemisele vaatasin mõned kohad veel üle ja viimaks leidsingi aarde. Pole ime, et seda lumega ei leidnud. Aitäh!

Pea puusani ulatuva lumega ei tasunud kuni 10m täpsusega koordinaatidelt seda aaret otsida :)

Me kartsime küll, et võime mitte leida aga üllatavalt ruttu tuli see leid sellise lumega.
Tänud

Olin ma ise toru või lihtsalt loru, aga mina sealt midagi aarde sarnast leida ei suutnud. Päris pikalt sai seal tiirutatud. Eks tuleb kunagi uuele katsele tulla. Päris tühjade kätega siiski lahkuma ei pidanud. Endalegi üllatuseks leidsin portsu väga heas seisukorras kukeseeni. Langetasin nokatsi ning müts täitus võluväel.

Ilm oli hall ja taevast tilkus midagi uduvihma laadset märga. Aga see värske männimetsa lõhn oli imeline. Jalutasime seal nukra olustikuga maastikul küngastest üles ja alla ja jõudsimegi õigesse kohta. Aardeleid oli kiire ja toruga kõik korras.

Ivari peidetud aaretest mul kahjuks veel pooled otsimata ja paar tükki juba arhiivis ka, et need siis jäävadki leidmata. Mälestusaare nüüd aga leitud ja logitud. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Täna sai DCCLXXVII toru ka ära külastatud, aitäh Svenile ja Paavole seda aaret Ivari mälestuseks kaksteist aastat tagasi peitmast.

Mul ongi Ivari aaretest leida veel vaid üks – Sirtsi; ülejäänud 7 on leitud, neist omakorda 5 mänguga alustamise esimesel aastal ja III toru koguni aardeleiuna nr 11. Kindlasti otsin peagi ka selle viimase üles, ongi põhjust üht Virumaa trippi planeerima hakata :).

Kuna Maril oli see leitud, siis ta jäi autode juurde ja käisime Marise ja Indyga kolmekesi ära. Aga ei tulnud see leid kiirelt. Nagu hiljem selgus, siis kergitasime küll õiget kohta, aga valest otsast :D Seda aga muidugi ei teadnud siis ja sai ikka seal nõutu näoga jupp aega ringi tammutud. Lõpuks tänu pisikese vihjekesele läksime õigesse kohta tagasi ja siis oli leid juba sekundiga muidugi.

Aga läks vist ikka aega selle asjaga, sest kui tagasi autodeni jõudsime, tundis küll Mari muret, et kas me eksisime ära :D
Aitäh!

Kui juba siinkandis olla, siis tulin siia ka. Tahtsin läheneda teist teed kaudu, kuid seal oli metsatööde auto ees ning ka tee ei tundunud kutsuv. Läksin siis teistmoodi ja jalutasin mööda vaikset metsa. Vist isegi ei sadanud enam aga märg pikk taimestik tegi püksid siiski märjaks. Algul ei leidnud midagi. Siis käisin koordinaati kontrollimas, ahjaa 10 meetrit mööda. Ka Y leidmine võttis mul aega aga lõpuks see tehtud sai. Siia poole lähenedes olin kaardile märkinud ka kukeseente asukoha ning tagasi jalutades korjasin mütsi täis. Aitäh! EVEJ

Kui ikka lund maas ei ole, siis on hoopis teine tera. Väike jalutuskäik nulli, minutike otsimist ja leitud ta saigi. Tänud aarde eest!

Leitud see toru ja nimed kirjas. Aitäh aarde eest!

Leidsime toru, 3 kukeseent ja looma pealuu.
Toru jäi metsa, muud asjad võtsime koju kaasa.

Tänud!

Lähenesime aardele lõunast ning sobivalt raiesmiku rajalt hakkasime vantsima. Sven siis poolel teel teatas, et see tegelikult tema peidetud aare aga kahjuks ei tea kus karp asub. Et neil Speedyga oli nii hea koostöö, et tema kodust arvuti tagant juhendas kuhu peita. Ses suhtes oli Svenist palju abi. Peitjaga ikka lihtsam otsida... või noh antud juhul ei olnud vahet. Svenil oli endal ka huvitav teada saada, milline aare välja näeb. Mina pakkusin naiivselt, et mõistatuse lahenduse nullis oli sobivalt üks toru püsti ja Speedy sinna sisse selle topsi ongi torganud. Nii hästi loomulikult ei läinud. Isetehtud toru tõi lõpuks kõigile rõõmu. Siis sain praktiseerida ka oma logimisvõimeid kahe mittetöötava pastakaga. 18.saj ei oleks keegi imestanud minu meetodi üle: üks pastakas pooleks murda ning teist pasta sisse kastes oma varesejalad paberile maalida. Sven väljendas kerget arusaamatust aga lubas siiski logida. Minu ettepanekust kirjutada logiraamatusse samal meetodil ka pikem hooldusteade oma lähenemisteekonna kirjeldamisega ta lahkelt loobus.

See aare oli aastaid tagasi lahendatud ja ootas oma aega. Mõni aasta tagasi sai talvel käidud suuskadega piilumas aga siis aaret ei suutnud tuvastada. Täna tuulutasime ennast Kõrvamaa kandis ja sõitsime läbi. Aarde leid tuli seekord kiirelt. Aitäh.

Krista oli siin tegija, nii lahendamisel kui otsimisel.Tänud peitjale.

Kristal oli kodutöö tehtud.Sammusime siis kohani kus peaks null olema..Natsa ikka sai otsida, enne kui leidsime.Tänud peitjale!

Ammu lahendatud ja täna siinkandis olles matkasime kohale. Tänud siia kutsumast.

Tegime aasta viimase käigu metsa. Lõkkekohta jõudes selgus, et taskulambid, mida nüüd juba väga vaja oleks, jäid koju. Õnneks igaks juhuks kaasa veetud kuivad küttepuud olid suureks abiks ja meie peoplats sai ruttu lõkke poolt valgustatuks, õrn lumekiht polnud piisav muutmaks ümbritsevat metsa vedigi heledamaks, ümberringi valitses kottpimedus, kust kostus aeg-ajalt üsna tugevate tuulehiilide käes kõikuvate puude naginat. Mõnus oli.

Ühel hetkel tuli pisut hull mõte, et võiks siiski ühe Kõrvemaa metsa aarde ka geoaasta lõpetuseks otsida. Eks ma juba teadsin, et toru on üks lähimatest, olin selle ju alles hiljuti lahendanud. Seltskond leppis minu mõttega, kuid keegi vabatahtlikult end kampa ei pakkunud, lahkemad olid siiski nõus kaasa tulema, aga autos ootama.

Sõiduk jäi umbes poole kilomeetri kaugusele, kassi rihma küljest napsatud tulukesest polnud suurt abi, kuid lapselt virutasin mütsi, mille küljest avastasin varem üsna lootustandva valgusallika, kuu ju ka paistis natuke, enda jalge ette nägin päris mitu meetrit, täitsa lubav. Mändide vahele põigates ja läbi kanarbikupuhmaste ukerdades leidsin end varsti sihtmärgist kümnekonna meetri kauguselt, samal hetkel meenus, et geokontroll tunnistas mu vastuse 10m täpsuseks… heh, nüüd tekkis küll korraks nõutus…see ju pimedas metsas päris suur ala… ohh, miks ma olen siin praegu?!? Nojah, aga siin ma olin, üksi keset pimedat metsa. Auto juures ootajatele olin lubanud, et ma kaua ei otsi, kui kohe ei leia, loobun. Sekundiks vist jõudsin juba mõeldagi, et ilmselt tuleb loobuda, aga järgmisel hetkel leidsin õrna lumekihi alt toru. Oo, kui rahul ma olin.

Geoaastale sai tore punkt ja mõnus vana-aasta õhtu võis jätkuda. Aitäh peitjale!

Sai sai tee ääres pausi aeg ära lahendatud ja edasi oli vaid logimise vaev, tänud :)