Seitsmes be

Saime Kaupoga paarkümmend minutit lõpukoordinaatidel ringi tatsata ja luubiga kuuski vaadata, aga aare jäigi leidmata. Jääme istuma.
(Niuniuniu)

Roman oli ettenägelik ja pani kummikud jalga. Lootsin kergemalt hakkama saada. Ma ei teadnud ju, et peitja on jää peale ja lume alla vett valanud. Enne rappa minekut pidin sokid ja jalanõud ära vahetama. Kuidas ma selle täpi õigesse kohta sain? Vot ei mäleta, see juhtus ammu. Nii nutikas ei ole kui 7beelane. Nendele robotitele tuubitakse kõik vajalik pähe. Kui nad minu ealiseks saavad, siis ei mäleta nad sellest enam essugi. Siia parklasse ei ole nüüd mõnda aega asja. Aitäh!

Hommikul kirjutan Herkile, et mul on see aare veel logimata ja peaks kasutama võimalust enne, kui sula lähenemisteed ära hävitab. Vastuseks sain, et on juba teel sinna.
Mina hüppasin kiiresti autosse ning võtsin suuna kaksiksilla parklasse.
Tee peal mõtlesin, et millised abivahendid on mul kaasas ja millistest on puudu.
Räätsad olin koju jätnud, mida tuli hiljem kahetseda ühe teise aarde juurde suundudes.

Parklast aardeni ja tagasi saime käia ca. 40 minutiga ära.
Natuke vesine meie teekond oli, mul oli kummik jalas, Herki sai vist jalad siiski märjaks.

Aitäh lõbusa mõistatuse ja aarde eest!

Aitäh peitjatele!

Täna oli plaanis, jääd kasutades, igasugu saarekeste täppe roheliseks värvida ja noppida mõningad tee peale jäävad lihtsamad kollased täpid.

See täpp oli mul sügisest saati pinnuks silmas. Mitte kuidagi ei oleks viitsinud siia sup-lauaga tulla ja ootasin pikisilmi külmade tulekut. Täna võtsin Arturi julguseks kaasa ja sain siia nime kirja lõpuks.

Leitud

Taaskord yks nendest mis riiulis oma aega ootas. Eks vbl selle 6ige t6uke andis ka see et yks pliksidest just 7 klassi l6petas. Nii et nende teemadega sai viimase aasta ajal ikka omajagu kokku puututud :D. Kuna eelmine kord talvel siia ei j6udnud siis tänase suvise ilmaga oligi palju m6nusam see ettev6tmine. Ylearune maha, telefon hambu ja minek :P Yks minu tänaseid lemmikuid oma iseärasusi arvestades ;) Aitähhid peitjale

See seitsmes bee mulle meeldis. Geograafiaga küll ei viitsinud tegelda, aga muusika, joonestamine ja kehaline said teostatud perfektselt. Kohale jõudes muidugi oli üllatus suur, kui selgus et aarde asupaiga olid hõivanud lustivad mugud. Kuna ma aga eriti seal niisama passida ei viitsinud, hakkasin tasapisi lähenema ja selle peale segavad tegelased vabastasid piirkonna. Aaret otsisin küll ülemäära kaua, kuna pärast logi kirjutama hakates selgus, et bioloogia ülesanne oli kuidagi kahe silma vahele jäänud. Aga seitsmendikel ikka juhtub. Tänud peitjale toreda mõistatuse ja aarde eest.

Leitud

Olime täna sealkandis end tuulutamas ja ühel hetkel Elve osutas jälgedele, mis läksid kahtlases suunas ja kuhu ma tahtsin ka vaatama minna. Kuna mõistatusest ei tea ma midagi siis minu teada siin kindlalt midagi olema ei pidanud aga igaks juhuks vaatasin ikka ringi, sest sisetunne käskis. No ja vahi sindrit, oligi tal õigus! 9. klassi juhataja Elve kirjutas punase pastakaga meie nimed Seitsmenda be klassipäevikusse viimase leidja Inge või Inga järele. Nüüd oleks vist sobilik öelda, et tänud ülilihtsa aarde eest! :P

P.S. logiraamat on natuke kapsas aga muidu täitsa kasutatav.

Selle aarde jätsin oma selle metsatuka matka viimaseks rosinaks. Metsavahel kohtasin küll 2.A ja 3.B klassi õpilasi, seitsmendikest polnud haisugi. Möödunud aasta novembris käisin siin juba piidlemas. Kui pidasin tookord targemaks oma võimeid mitte üle hinnata. Täna olid olud palju paremad. Ja arvestades seda, kui lihtsalt kõik kulges, oleks võinud ikka juba eelmisel korral aare ära "skoorida". Oli põnev ettevõtmine.

Tänud.

Seda nüüd küll enam täpselt ei mäletagi millal ma selle teooria läbisin. Täna tundusid olud aga veel sobilikud olema, et kehaline kasvatus ka ära teha. Parkisime auto, läbisime rahvamatka raja ja märkisime klassi lõpetatuks. Tänud peitjale!

Sobiv päev selle logimiseks. Aitäh!

Jätsin varustuse otsimise viimasele minutile ehk hommikusse enne väljasõitu. Vajalikku ülikonda aga leida ei suutnud. Proovisin siis ilma hakkama saada, aga igaks juhuks oma võimeid üle hindama ei hakanud ja katkestasin missiooni. Õnneks ilus koht ja tulen siia veel kindlasti tagasi.

Leitud, logitud, tänan!

Väikese nädalavahetuse kõndimisretke käigus avastasin ennast vastamisi paigaga, mis lausa norib aaret. Kontroll kaardile ja tõepollest nii see oligi. Kaasas olev seltskond suuremat osavõtlikkust üles ei näidanud, piirdusid mu kõrvalepõike viisaka väljakannatamisega. Mõistatus puhta lahendamata, aga arvestades maastikku ja logisid, siis palju kandidaate olla ei saa. Võtsin kirve hambusse ja ujusin eeldatavasse nulli. Veidi krõbe, aga igati värskendav. Kohal läks oluliselt kauem, kui kaugelt vaadates oleks eeldanud. Pindala poolest võimalikke peidukohti just kõige rohkem ei ole. Samas alla anda ei raatsinud. Ikkagi väike investeering, et kohale saabuda ning sünnapäev ka pealekauba. Tuuseldasin ringi, kuni leidsin kinnitusmehhanismi. Ja otse alt ka aarde. Oli ta maha kukkunud ja õhukese risu kihi alla mattunud. Üritasin ta õigesse kohta tagasi meisterdada. Tänud aarde eest.

Seitsmendas be klassis ma käisin ikka väga,väga ammu tagasi.Laheduski tehtud ei tea millal.Täna lõpuks siis logima.Väike jalutuskäik nulli ja tehtud.Aitäh!

Kunagisel Timixi sündmusel oli mul 7b logimise ajaks juba nii suur laiskus peal et ujuma enam ei viitsinud ennast teist ringi ajada ja nii ta ootele jäi. Täna tulime siia üle jää, tööjaotus sai selline, et Helge ja Helen läksid esimese paarina jääd testima ja meie Salmega olime kaldal valmis päästeks :D. Ja kui selgus, et suplusprogrammi ikkagi ei tule, vehkisime ka kähku teistele järgi :D.

Oli väga lahe matkapäev, aitäh Helenile ja Salmele meidki oma otsingutele kaasa hõikamast :).

Kuna Salmel on suhteliselt värsked kogemused seitsmendast klassist, siis mõistatuse lahendas tema ja pani punkti kaardile õigesse kohta. Kuigi tema esialgne soov oli seda aaret suvel külastada, et saaks ikka kõike pakutavat katsetada, siis natuke asja üle arutades selgus, et ka talvel on see päris vahva katsumus.

Täna olime juba mitu tundi lume- ja jääkatseid rabas teinud, ning otsustasime vaatama tulla seda aaret. Mõte oli algusest peale, et läheme ja vaatame ning kui olud ebasobivad, siis midagi hullu ka tegema ei hakka.

Kohale jõudes takseerisime sihtmärki ja vaatasime jalge ette. Kuidagi väga vesine tundus mõnes kohas. Liikusime mööda kallast edasi, et sobivamat kohta leida ja kui lõpuks tundus vahemaa kõige lühem, siis asusime jääd uurima. Tagusime kaikaga, astusime, hüppasime ja midagi hullu ei juhtundki. Jääl oli umbes 10 cm märga lobjakat, kuid aluspind tundus kõva olevat. Igatahes kõik jõudsid õnnelikult aardeni ja tagasi ka.

Aitäh, oli vahva seiklus!

Enne Kõrvemaa radadele suusatama minemist tegin kiire jalutuskäigu lumises metsas. Kõrvemaal on lund veel rohkem kui Tallinna kandis ja lumine mets on praegu väga uhke kogu oma ilus. Aarde juures kaua ei läinud, värske jäljerada juhatas kohale.

Nädala sees juba tegime plaani,et tuleme siis otsima/leidma. Veidi kõhe oli üle jää minna aga sai käidud.
Tänud

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

See aare päris kaua pinnuks silmas olnud. Üks aasta talvel oli plaan minna, aga läks sulaks ja sinna see plaan jäigi. Nüüd nädala sees hakkasin Krissule sellest aardest rääkima, et talvel külmaga hea logima minna. Kalda juures oli vesine natuke, aga jää õnneks oli paks. Päris hea oli logida logiraamatusse, kus viimane leid aastast 2019. Aarde suurus pigem mikro mitte väike. Tänud peitjale.

Sai abivahend ellu puhutud ja aare ära logitud. Tänud

Kas see mõistatus peaks olema lahendatav? Aga esimest mõtet kontrollides sain kohe rohelise tule mis tegi tuju heaks. Seega tuli katsumus ettevõtta, kahjuks suvi juba läbi ja ilmad ja vesi pole enam sellised mis suvel siis tuli abivahendit kasutada. Tänud

Õhutemperatuur: ca 15C. Kehkatuju: -3. Vaatan Raivole otsa. Raivo raputab pead ja naerab. Ohkan, kirun natuke peitust ja asun Abruka valssi ümisedes kehkasse. Peatselt saan aru, et Seitsmes be on päeva parim otsus – vesi on soojem kui õhk, mõnusalt pehme ja kalad väga kõvasti ei hammusta. Ülistan peitust ja ronin bioloogiasse. Vähemalt kaks klassi jään istuma, aga lõpuks pääsen siiski joonestama. Edasi uuesti kehkasse ja siis ongi juba lõunavahetund. Ausalt öeldes ei mäletagi ühtki nii toredat koolipäeva. Aitäh, meeldis!:)

Kõnnu Suursoost tagasi tulles jäi seegi aare teele. Paukjärv oma uskumatult sooja ja selge veega lihtsalt kutsus ujuma. Ma suutsin nii ennast unustavalt eesmärgi poole ujuda, et suutsin põlve vastu liivapõhja marraskile tõmmata. Selle peale panin jalad põhja ja ega seda veekest palju üle põlve ei olnudki :D Enamuses on Pakujärv õnneks siiski sügava põhjaline järv. Aastaid tagasi olen siin talvematka, koos koerte mäkkejooksu võistlustega korraldanud. Ka siis oli koht oma lumerohkusega väga võluv. Tänan tagasi kutsumast.

Leitud.

Lahemaa tripp 11. Asukoha panin kaardil enne paika kui mõistatusest aru sain. Täna siis sai natuke ringi matkatud Kõrvemaal. Sobivat lähenemised otsides tardus Kätlin äkki rajale. Rästik! Paraku siiski juba surnud. Lebas risti üle matkaraja. Ei hakanud teda meiegi sealt ära ajama, las pakub turvalist närvikõdi järgmistelegi. Aarde lähedalt sai natuke prügi ära koristatud, kole ka kui keegi suure mitmeharulise kalakonksu omale paljasse jalga astub. Mõnusa teostusega mõistatus vägeva asukohaga.

Reede õhtul kell 4 tuli plaan minna rappa ööbima, kui pakkusin Paukjärve rabatorni välja, siis küsis üks kaaslane kohe vastu, kas sul on seal jälle mingi aare..:) Eks ta tõsi ole, võimalusel üritan ikka meie matkamisi või telkimisi suunata aardepaikadesse;). Seekord tõesti sai valitud öömajaks lihtsalt koht, kus oleks rabatorn, kus hommikul kell viis päikest nautida. Kui tagasiteel naaberaarde juurest avasin lõpuks ka selle aardekirjelduse ning informeerisin teisi, kus kandis me järgmise ujumispausi teeme, siis muidugi keegi ei uskunud, et mul see juba varem plaanis polnud. No tõesti ei olnud.. aga jah, nüüd me siit enam niisama ära minna ka ei saanud. Eelhäälestus ja kaaslaste veenmine, et nad mind ei keelaks, võtsid pisut aega, viimased sadakond meetrit läksid tänu väikesele õnnele sipsti. Tänud peitjale! Mõistatus meeldis ja peidukoht ka.

Korra olen siia juba sinise näo joonistanud, kui oktoobrikuus puberteedi ujuma ajasin. Seekord jalutasin saarele kuid sama värvi näost palju puudu ei jäänud. Kuidagi üldse ei tahtnud silma jääda see õige koht.

Väikese tõukega Marttilt siiski leitud, aitäh!