Hattifnattide koobas

Täna varustasime end igasuguste taskulampide ja jupi aega kogutud julgusega, läksime kambakesi seda koobast vallutama. Aga kõigest sellest jäi väheseks, kuna selle maatüki valdaja oli oma territooriumile aia ümber tõmmanud ja värav oli kinni mis kinni. Peab vist mingil niisugusel ajal tagasi tulema, mil töö käib ja väravad avatud on ning uurima seda asja, äkki saab ikka neisse koobastesse kondama minna. Täitsa huvitav väljakutse oleks ju.

Seda ma ei oleks arvanud, et teisel pool Tallinna leidub ka koopaid. Sai siis täna see retk ette võetud ja olin valmis alla minemiseks. Suutsin ma muidugi alguses vale koopa valida, vähemalt nüüd on see ka avastatud :) Tagasi välja ja tagasi teise. Kalda äär oli pigem libedavõitu. Jõudsin ka siis prügimäeni ja tops jäi täitsa kiiresti näppu. Edasi ei läinud, aga sain mäge uurida. Muidu täitsa lõbus, no koopas on ju alati huvitav.
Aitäh!

Nii lahedas koopas pole ammu käinud, tänud

Käisime suurema seltskonnaga, põnev koobas. Just oli kõvasti sadanud, koopa lõpus suures saalis langes seinast alla võimas kosekene. Mudaseks sai tõesti ja kuidagi õnnestus ka ühel puugil end kaasa sokutada.

Kõigepealt käid ikka vales koopas ära...

Nädal varem oli osa seltskonnast käinud Laagri tunnelites, mina olen seal aastaid tagasi käinud ja kaasa ei läinud. Nii jäidki mul sealsed aarded logimata:( Laagris tekkis neil plaan, et võiks lõpuks ka Iru koopad ära vaadata, nii saigi neil aeg kokku lepitud ja läksin minagi ühes. Meie põhieesmärk ei olnud geopeitus, kuid aare sai ka logitud. Seepärast kõigepealt külastasime vale koobast, teiseks võtsime õige koopa ette. Meie giidiks oli Sass, kes on seal korduvalt aastate jooksul käinud. Tema teadis kõiki nurgataguseid ja nii me siis sealt prügimäe koopast ka edasi roomasime järgmisesse tunnelisse. See oli see tunnel, kus ta kunagi kummipaadiga käis. Osa seltskonnast jäi siiski maha, neil ei olnud huvi roomata kahe meetrisest pikkusest pilust läbi. Tõsi, ega see meeldiv ei olnud:) Aga lõppkokkuvõttes oli tore käik sinna koobastesse:)

Teist korda mul külastada siinset kummalist auku kellegi laomajanduse keskel. Esimene kord käisin siin Piia ja Peetriga tavalist karpi otsimas, täna siis mõistatuse varianti. Õnneks sai valitud õige koobas rohkes vihmasajus. Kirjeldusele vastavas kohas imestasime, et kas tõesti see on see otsitav, no oligi. Peagi selgus, et kirjapulka meil ühes ei olnud. Õnneks leidis Piret omalegi üllatuseks ridikülist ühe süsi. Maa all oli tagaosas soe ja hiljem selgus, et ka miski keemia pilveke seal hõljus. Tänud peitjale.

Väljas oli pime ja teekond koopani mitte kõige siledam,nii mõnigi lasi liugu pepu peal.Aare sai leitud ning turvaliselt autoni tagasi.Aitäh !

Piret tahtis koobastesse ka. Need pidid veel ägedamad olema kui majad. Mis siis ikka. Koobas oli, aare oli. Sõitsime kohale ja mõne aja pärast leidsime ka sobiva parkimiskoha. Nüüd hakkas sadama. Ja pime oli ka. Eelmisest korrast mäletasin ümbrust hoopis teisiti. Eks suvel ja talvel ongi siin väga erinev. Sain natuke mäest alla liuelda ja hattifnatte imetleda. Pireti ja Krista koostöös olid näpud kiirelt aardel taga. Ja siis imetlesime jäiseid koopaesiseid iludusi nii lähedalt kui kaugemalt. Aitäh!

Koopad on vaieldamatult minu lemmikud, mille järgi tulevad mahajäetud hooned. See on nii uskumatu, et keset tööstushooneid leiad ennast järsku sellisest müstilisest ja imelisest paigast nagu need koopad seal. Ja pealegi veel Eestimaal.

Ühte asja kogesin esmakordselt, et prügikoopas, kus on ka aare, oli järsku väga soe ja lämbe. Hingata oli kuidagi raske ja kohe hakkas ka pea valutama. Pole ka ime sellises kohas. Aga tean, et olen keskmisest inimesest selles osas tundlikum. Teised ei märganud midagi. Igal juhul suured tänud aarde peitjale!

Aitäh aarde eest!

Meil õnnestus kohe õigesse koopasse minna. Natuke oli põnev, kuid rohkem oli kõhe.. see jalge alune libe savi sundis eriti rahulikult ja ettevaatlikult liikuma. Kui kõik muu oli veel natuke põnev, siis vahetult aarde kõrval oli küll ainsaks sooviks siit kiiresti ära saada..

Tänan peitmast.

Õhtu peamine eesmärk.

Peale seda, kui olime mitu head täppi juba ära noppinud, otsustasime, et enne talve tulekut lähme ikka Hattifnatte ka vaatama. Minu pendel näitas ühte sissekäigu, Kristjani oma teist ja igaks juhuks läksime Kristjani geonina järgi. See oli õige otsus, sest peagi saime aru, et vähemalt oleme õiges tunnelis. Kirjeldus polnud keegi lugenud, Kaupo vihjepiltidest erilist kasu polnud ja olles aardest 1cm kaugusel, kõmpisime tagasi välja, et veenduda, et silmaga vaat et riivasime õiget asja. Seejärel oli kiire leid ja saime nimed sisse kanda.

Aitäh seltskonale, teiega iga kell!

Selle aardega läks pisut nihu. Olin teinud vihjepiltidest screenshotid, et neid koopas olles vaadata saaksin. Panime sobilikud riided selga ja läksime koopasse. Jõudsimegi õige koopa lõppu, aga siis mõistsin, et polnud kirjeldusest pilti teinud ega ka kirjeldust lugenud. Otsisime seal lõpus mõnda aega ja hakkasime tagasi liikuma, kui leidsime käigu, mis sobis ka pildiga. Läksime sinna nägime prügimäge, aga kas peaks edasi minema? Riideid määrida ei soovinud ja ei läinud. Katusin ka õiget konservikarpi, aga rohkem niisama ja midagi ei märganud selle all. Läksime siis tagasi õue, lugesime kirjelduse ära, tegin veel screenshotid ja võtsin sama konservikarbi alt aarde välja. Nohjah, järgmine kord üritan eeltööd paremini teha. Aga koobas oli huvitav ja aaret vääriv. Ühte nahkhiirt nägime lendamas, mis ei ole hea märk, sest ajasime ta üles, aga loodetavasti siis rohkem neid siin pole.

Kui on valikut, siis tuleb ikka valida kõigepealt vale. Nii me tegimegi. Täitsa toredad koopad mõlemad. Tänud juhatamast!

Koopainimesi EI NÄINUD. Hatifnatte EI NÄINUD. Vales koopas SAI KÄIDUD. Kummikuid LÄKS VAJA. Mis veel... tore turnimine oli :) Aitäh!

Miki käis üksi öösel FTFimas, pärast kiunusin tal kõrva ääres, et miks üksi käis. Läks nädal mööda ja Miki tegi ise ettepaneku, et vaataks koos üle. Kahtlane, tahab mind pimedasse koopasse vedada - miks? Tegelikult olin ma kohe nõus ja peaaegu jopegi juba seljas, et startida. Miki andis märku, et tulevikus. Läks aega, aga ühel ilusalt hommikul oli plaan paigas. Koopas oli meeleolukaid hetki ja vaatamist küllaga. Miki lisas oma panuse ja käitus nagu koopainimesele kohane. Väga äge koht! Aitäh!

Tänud peitjatele! Ei ole need lemmikud kohad, aga hakkan harjuma juba. Käisime mõlemad tunnelid ikka läbi ja ühe tunneli isegi kaks korda, sest ma jätsin eeltöö tegemata. :) Pärast internetiga taasühendumist toimus ka leid.

Ei kuulu need urkad minu lemmikute hulka, seepärast ei taha sellistesse üksi kohe kindlasti minna. Tänaseks ajasime väikese pundi kokku, koos ikka julgem. Tänan.

Käisime ka selle koopaga seestpoolt tutvumas.Vales urus jätsime käimata.Kummik oli suureks abiks aardeni jõudmisel.Imelikul kombel oli müts koopast väljudes savine :)

Igatahes käidud/nähtud ja tänud ka julgestustiimile :)

Kunagi käisime mõlemas koopas, nii et valisime kohe õige. Kõige kitsam on sissepääsu juures. Aitäh.

Alustuseks sai ikka vale koobas läbi kõnnitud ja kui juba lõpus kohal, siis andsin uudishimule järele ja roomasin läbi kitsikuse ka koopa tagatuba üle vaatama. Edasi läks juba nobedalt ja peagi said nimed kirja. Tänud põnevat paika tutvustamast ja aitäh aarde eest!

10.aprillil ei ole ma kunagi ühtegi mõistatust leidnud ja selletõttu tundus hea plaan võtta sihikule mingi mõistatusaare. Kuna oli päris tuuline ilm, siis kuhu ikka minna tuulevarju? No ikka koopasse.

Ja kõigele lisaks oli see veel nii kodu lähedal.

Esmalt läksime valesse koopasse ja siis alles õigesse koopasse. Minu jope sai nüüd nii mustaks, et ilma pesumasina abita seda enam kanda ei sobinud.

Tänud!

Mõtlesin, et tuvustan emale oma hobi nn mustemat poolt. Võtsin ta kaasa, et las siis olla valmisolekuga, et kui ma mõistliku aja pärast tagasi ei tule, siis saab päästeotsingutele saabujatele vähemalt ette näidata, et kummast koopast sisse läksin.

Sisse läksin kohe õigest ja tegelikult ei saanud isegi ülemäära sopaseks, aga kuna pidime edasi poodi suunduma, siis lükkasin igaks juhuks kahlamispüksid jalga, et püksipõlved puhtaks jääks, kui väga roomama peaks. Ei pidanud.

Koobas oli äge, aga kuna teadsin, et mulle üle 15 minuti “mõistlikku” aega ei lubatud, siis tegin mõned kiired klõpsud suurema lombi juures ja läksin ronisin prügihunniku juurde. Nimi kirjas, vaatasin kella, et äkki piiluks ikka hunniku taha ka, riietus oleks seda lubanud ju. Aga ei tahtnud muretsevat esivanemat veelgi muretsevamaks muuta, seega trampisin tagasi välja. Koopasuus olles omaette muigasin, kui vaatasin ema seal serva ääres istumas, telefon käes ja äreva pilguga vaatas sealt kella. Pärast kaebas mu õele ja õemehele ka, et ta on aru saanud jah, et ma igal pool turnimas ja koobastes-tunnelites roomamas käin, aga tema ikkagi eelistaks mitte vaadata, kui ma kahtlastest aukudest lihtsalt sisse poen. Hea küll, edasi võtan ta maisematele otsingutele siis kaasa.

Tänan kutsumast, mind hakkas see parvetatav tunnel kohe täitsa huvitama nüüd.

Hea lihtne aare. Esimese hooga käisin ära ka vale käigu lõpus ja seejärel sisenesin õigesse käiku. Kui rahulikult liikuda, siis saab igalt poolt läbi peaaegu sirge seljaga ja ennast määrimata v.a. jalanõud, mis saavad kindlasti veidi saviseks. Tänud siia taas juhatamast, sel korral oli põhjust koopaid põhjalikumalt seestpoolt uudistada!

Täitsa tuttav koobas, kuhu mind ka viimati just geopeitus tõi. Kuna vihjed ja pildid on küllalt konkreetsed, siis aare avaldus suurema vaevata, savis püherdamine jäi ära ning riided samuti palju puhtamaks kui viimati siin käies. Isegi Ariadne lõnga rollis roheline nöör oli tunnelipõhjas näha veel.

Küll ikka kunagi nähti vaeva nende tunnelite rajamisega, millest paljud lõpuks üldse planeeritud kasutust ei saanud. Noh, nüüd vähemalt meiesugused kasutavad siis :o) Aitüma.

Need merekindluse käigud mulle päris meeldivad aga see koobas küll ei ole ennast ligi tõmmanud. Õnneks oli kaaslastel pealehakkamist ja meid võeti ka kaasa. Jah, oli huvitav, oli ka üksjagu hirmutav vaadates neid laest alla sadanud paeplaate, oli tore kaaslastega seal kulgeda. Aga kõige toredam oli ikka hetk kui taas taskulambi valguse asendas päevavalgus ja kui peakohal polnud meetrite viisi ordoviitiumi aegseid ladestusi.

Tänud.

Kui eile suure tormi ja maruga käisime Pärispea poolsaarel mere ääres seda nautimas (või üle elamas), siis täna otsustasime veelgi suurema maru eest hoopiski maa alla peitu pugeda. Et oleks turvalisem liikuda ja et iga järgmine vaataks eelneva koopasse siseneja järele, siis kogusime kokku sellise parajas suuruses pundi. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et sai enda varustamisega üledimensioneeritud. Pole seal hullu ühtigi. Ei ole akvalangi ega isegi kalipsot vaja, saab täitsa tavalise kummikuga hakkama, vähemalt praegu. Üldsegi tundus, et me retk sai läbi enne kui see õieti alatagi jõudis. Sipsti sisse, nimed kirja ja siuh välja. Pakun välja, et võiks peita maa-aluse multiaarde, et oleks põhjust ja vajadust seal järgmine kord kauem aega veeta.

Aga tegelikult oli huvitav seal aega veeta, meie täname.

Mingi uus challenge pani mind pilku heitma statistikasse ja selgus, et märts on minul kõige auklikum kuu. No ja kuna ma polnud sellel kuupäeval kunagi varem ühtegi aaret otsinud, siis otsustasin selle vea parandada. Tegelt see kalender oli teisejärguline, pigem oli reede õhtuks jäänud järgi veel üleliigset energiat geopeitusega tegelemiseks ning aastaringi avatud koobas äratas uudishimu. Kuna teadsin, et see on koht kus Merle pigem üksi ei käi, siis raporteerisin oma plaanidest ka gängile. Selgus et oli ka teisi huvilisi kes oleks huvitatud selle koha külastamisest kambaga. Plaane siiski edasi lükkama ei hakanud, vaid tulid need kes said. Tegin küll kodus korraliku kodutöö parkimise osas, aga ometigi hülgasin masina väga vales teeotsas ja pärast väikest jalutuskäiku jäin ikka aiataha. Vabandused Merle ees, kes minu äparduse pärast passima pidi. Tugev veerandtundi hiljem jõudsin ka ise lõpuks kohale. Jätsime siis Tessa välja valvesse ja sukeldusime koobastesse. Polnud veel kuskile sisse pugeda jõudnudki, kui leidsin eest täitsa huvitavad jääst moodustunud konnakude meenutavad jäämoodustised. Eks see juhtus seal samas kohas kus on ka peitja poolt lisatud pilt nendest nn. hattifnattidest. Kui aus olla, siis just see lisatud pilt müüs mulle selle aarde maha. Seda pulli oleks tahtnud ka oma silmaga näha, kuid ka see mummuline pinnas oli täitsa vaatamisväärsus omaette. Kahjuks selle olemust pildile saada oli võimatu ülesanne. Järgmine üllatus oli paar sammu eemal silma jäänud üüratud horisontaalsed lõhed kivimikihtide vahel. Eks ta korraks kõhklema pani ja ilmselt lööb ka mõne nõrganärvilise verest välja, aga otsustasime uudishimu kutsele alluda ja koopasse sukelduda. Täitsa vahva ja omanäoline oli teine. Mulle siin täitsa meeldis. Lisaks uudishimu rahuldamisele ja nimedele logiraamus, said ka jope ja saapad määritud. Nende puhastamine oli juba ooper omaette.

Lahe koht, tänud siia meelitamast.

Koht oli eelmise aarde põhjal mullegi tuttav. Kuna tookord jäigi see karp leidmata, sest varing oli selle enda alla matnud, siis mõte siin veelgi sügavamale ronida suurt vaimustust esialgu ei tekitanud. Maa-all või pimedates urgastes asuvad aarded on põnevad, aga hirmsad ka. Nagu selgus, mitte ainult mulle, isegi minust oluliselt tugevamad ja vapramad pole siia ilma julgema kaaslaseta ta tulla tahtnud. :)

Olen vist geokambale juba piisavalt palju hädaldanud oma argpükslusega teatud paikades asuvate aarete külastamise osas. Minu õnneks on sellest abi ja tänu kaaslastele on õnnestunud nii mõneski põnevas kohas käia, kuhu ise iial ei läheks.

Esimesed logid tekitasid suuri kahtlusi, aga õnneks järgmised andsid siiski kindlustust juurde. Nimitegelastest olid nüüdseks vaid aimatavad jäänused järgi, aga just hiljuti uudistes nähtud saatelõigu põhjal oli ettekujutus olemas:

https://menu.err.ee/1608125179/galerii-eesti-kaevandusmuuseumis-kasvavad-porandal-jaapurikad

Väga kihvtid olid ka arvukad läbipaistvad jääkuulid koopasuu juures. Sees oli muidugi ka lahe. Hirmutav, aga äge ka.

Aitäh!