Blondiiniga rabas

Polnud kaua aega ühtegi blondiini käepärast, seega oli hea põhjendus muudkui seda rabaskäiku edasi lükata. Aga siis juhtus selline asi, et mu sõbra käest küsiti, et kes see blondiin suga koos oli. Tsiisas, ta oli ju koos minuga, vähemalt tookord. Mul läksid kõrvad selle peale pealae peal sõlme. Omast arust olin tookord kaunikesti vagane, nii et ikkagi visuaalne vaatlus nagu tingis selle avalduse. Igatahes polnud enam millegi taha pugeda, täitsa ise kvalifitseerusin siia rappa tulema. Isegi kutsat ei võtnud kaasa, pole ta ei blond ega punapea, pealegi väsib kaunikesti ruttu viimasel ajal. Kohe kedagi ei kutsunud ka, ei tõotanud kõige lihtsam see käik tulla, nii et tahtsin omas tempos kulgeda, et ei peaks teesklema, et oled kobedam ja krapsakam kui tegelikult oled. Siinkandis oli ikka kohe lund, seega räätsad sai juba alguses alla, oli jah väheke lihtsam. Kraav, lai, no suhteliselt. Mingi puutüvi läks üle. Ei mina hakanud räätsasid alt ära võtma, seega nüüd siis üks asi jälle tehtud, mida varem polnud, räätsadega mööda puutüve üle kraavi mindud. Lume all oli ikka täitsa tüma maa, seega enamasti valisin lumevaba pinnase ja mättad, seal oli hea astuda. Kui juba lõpus käidud, siis oli ilm juba niivõrd soojaks läinud, et räätsad kogusid ikka tuntava kaaluga lund enda külge. Eks sai neid siis vahepeal ikka klopsitud, ma ju niigi juba väsinud, vea veel lisaraskust kaasa.
Lõpuks taas autoni jõudes oli kohe uhke tunne, käidud. Tänud toreda multi eest, mõnus oli rabas, kuigi ega see praegune aeg just ideaalne seal kulgemiseks polnud.

Muudmoodi nagu täna ma seda seiklust ette ei olekski kujutanud. Helistasin hommikul sõbrannale, et uurida, kas ta viitsiks rappa minna ilusa ilmaga jalutama ja nii see suund sinna läkski. Kuna sõbranna elab otse raba kõrval, siis astusime otse rappa sisse tema hoovist. Maastik oli huvitav, imeilusad rabajärved käisime vaatasime ka üle ning siis läksime ja logisime ka aarde ära. Muidugi 2 tarka blondiini, läksime rappa sisse ilma jalanõudeta ja paljajalu ning kui aardeni jalutasime ringiga ja mööda vaadatud teid, siis tagasi koju liikusime otse ???????? igatahes nimi kirjas, super ilus koht, laugastes ujutud ning jalad ribadeks :) tänud seikluse eest !

Seitsme bee juurest sõitsime Kulli lõkkekoha parklasse, et "vaadata, kui raske Blondiiniga rappa minek oleks". Mina kusjuures ei olnud selliseks retkeks täna üldse valmis, ka räätsad jätsin täna koju.
Abivahenditest olid kummikud ja üks suusakepp. Etteruttavalt ütlen, et räätsadeta matkates tõusis retke käigus minu jaoks maastiku raskusaste vähemalt 4.0 peale.
Rappa minnes läksime parklast madalama koha kaudu kahe oosi vahele metsa. Ooside vahel oli teekond väga keeruline, tihe võsa ja vesine jalgealune. Tagasi tulles avastasime kellegi varem räätsadega tallatud rada, mis küll läks üle oosi üles ning järsakust alla, aga oli siiski väga mugav, kuna saapas ei vajunud lumest läbi ja juba niigi väsinud jalgadele oli lõpuks palju soodsam teekond.
Saime umbes 10% teekonnast läbida jää peal, mis kandis ilusti ja moodustas kogu teekonnast kõige lihtsama osa täna. Ülejäänud teekond lume peal oli siiski raske. Ühtlane lumekiht peitis endas kohad, kus jalg vajus sisse ja lume all oli puhas vesi, ka laukate servad olid suures osas jäävabad ja me pidime lumepinnal püsimiseks palju sig-sag'itama. Koju unustatud räätsad tulid kogu aeg mulle meelde.

Multiaare teostus vägagi meeldis. Vahepunktid ja lõppaare on teostatud väga kvaliteetselt ja kestavad loodetavasti väga kaua.
Metsastunud raba servad olid läbimiseks keerulised, raba ise see vastu oli vägagi ilus ja kergemini läbitav.

Suured tänud peitjale vahvale rabamatkale kutsumast!
Ja väga suured tänud Herkile, kes enamus ajast jooksis väsimatult ees ning aitas mul kuivana püsida peaaegu retke lõpuni!

Blondiini(e) kaasas polnud. Ei suuda ühelegi blondiinile niimoodi valetada, et jõu, let's go! Davai! See on kerge nagu Stockmannis käik. Neljakäpukile kukkumine – check. Põlveni vette vajumine – check. Pilte paneb Roman üles. Ei teagi, kus kohast ta selle energia võttis, et veel neid suutis klõpsida. Parklasse jõudes oli ikka kett päris maas, tagasiteel avastasime juhuslikult õnneks ühe kergema raja. Eilne Rabivere raba oli siinsega võrreldes nohu. Naisteraba palju kergem, kuigi teekond pikem. SEE OLI RASKE! Soovitan soojalt! Hästi valitud punktid, kindel FP. Aitäh!

Telefon ja kepp võtsin endale saatjaks "blondiini" ja rabaretk võis alata.Poole peal jäin paduvihma kätte aga ega see ei seganud võiduka lõpuni minemast.Aitäh!

Krissu on endale pähe võtnud mõtte, et igal nädalal tuleks vähemalt üks raba aare ära teha ja tänu sellele saan minagi seda leidmata rabakate nimekirja tasakesi vähendada. Täitsa nagu planeerimatult ma ütleks. Siin tuli kõigepealt autole tee kõrvale parkimiseks koht lume sisse kaevata ja siis hakkasime aga vapralt astuma. Täitsa kohe nagu ilma igasuguse järgi mõtlemiseta, kohe otse, üle mäe noh. Ikka nagu blondiiniga rabas noh. Olin just seal tee ääres lumehanges neljakäpukil ma ei tea mida tegemas kui meist sõitsid mööda seltskond lumesaanidega. Lahkelt lehvitasid ja naeratasid. Kaaslased arvasid, et ma nii vist ikka väga ei jõua kuhugi ja panime räätsad jalga. Tegime siis pisut räätsamägironimist. Endalegi üllatuseks - täitsa tehtav oli ja kuskil seal mäe taga see raba end peitiski. Mitmeid kordi sattusime teiste ette astutud radadele, kuid ükski neist ei läinud meile sobivas suunas. Matk osutus üsna korralikuks ja mul oli täitsa hea meel, et hommikul võikud kaasa sai pakitud. Nüüd oli neid ühes vahepunktis mõnus nosida. Matk mõjus ka vaimule igati turgutavalt, kuna täiesti tühja koha pealt tuli üks idee GeoOlümpia tarbeks, mille ma ka kohe kirja panin. Mõnus tatsamine oli. Aitäh!

Meie tänane eesmärk.Parklasse me autot ei mahutanud,kaevasime ise endile tee äärde tasku.
Lumi oli nii sügav, et juba tee peal panime räätsad jalga.
Vahepunktid olid üksteisest päris kaugel aga lõpuks me logiraamatuni jõudsime.
Lagedal väljal ulgus päris kõva tuul aga iseenesest oli täitsa mõnus ilm.
Kokku tuli meil 6.9 km

Tänud

Uskumatult pikalt polnud seda aaret keegi otsimas käinud, või siis vähemalt leidnud :)
Ega meie valitud päev kõige parem selle tegevuse jaoks polnud, sest raba oli suutnud ennast suure hulga lumega katta, mis tegi isegi räätsadega liikumise keeruliseks. Õnneks esimesse punkti suunas õnnestus päris pikalt mööda varasemate räätsamatkajate jälgedes liikuda. Sealt edasi sumpasime juba lumes, üritades ühtlasi ka laukaid vältida, kuna aeg-ajalt oli ikka lahtist vett näha.

Kokkuvõttes aga jäime ikkagi ellu ja saime päris korraliku trenni tehtud. Aitäh!

Nonii, param-param-paraaaa... siin me nüüd siis oleme, omadega rabas, meie juubelipäeval! Meie tuhandes järjestikune päev leida vähemalt üks aare päevas. Uskumatu, aga tõsi, nii see tõesti on. Kui ise ei oleks teinud, siis ei usuks. Kõik see algas 25. juunil 2018. Ah et miks sel päeval? Aus vastus, ise ka ei tea! 23-ndal käisime Arukülas, leidsime raudteejaama, Kolme juustu pitsa ananassiga, Bussiga Arukülla ja Tuti aarde ka veel sinna otsa. Kui hästi meenutada, siis käisime ka Aruküla jaanitulel, kus muuseas jõudsime kohale seks ajaks kui Janarile [matkymbereesti] anti üle auhind selle eest, et ta suutis vankriratast hästi kaugele veeretada :D

24-ndal juunil panime end kirja Geojaanile, mida 2018-ndal korraldasid [pagarid] Pagari pargis. Mingil imelikul põhjusel sel päeval ühtegi aaret ei leidnud, ju siis polnud aega. Sealt edasi aga, alates 25-ndast läks see pull käima. Igal päeval vähemalt üks aare päevas. Tõsi, algul oli me eesmärk väiksem, saaks selle 52x7 väljakutse täis, oleks väga hästi. Mõned nädalad olid meil ennegi olemas, seega päris täisaastat polnud vaja. Ning jah, selleks, et saada see väljakutse võimalikult kiirelt täis (loe: et olla parem kui teised), mõtlesime, et teemegi need nädalad kõik järjest täis. Kuna tollal olime üldises Eesti edetabelis (suurim vale) umbes kohal 70, oli meil siin igal pool küllaga leidmata aardeid - no problem. Suisa nii ülbe võis olla, et ühel õhtul oma jooksutiiru ajal leidsin üles kõik 9 (tänaseks arhiveeritud) Patika ringi aaret. Loll, onju! Sinna oleks saanud 9 korda joosta ja veel seda jada pikendada. Aga noh, kuna leidmata aardeid oli palju, siis võis ju. Liiatigi polnud meil pikemat eesmärki kui, et saaks selle 52 nädalat täis ja noh, võiks ju tegelt aasta ka ära teha.

Saigi aasta täis! mis nüüd edasi? Hmm, 500? No problem. Sai ka see täis, valisime selleks natuke ümmargusemaks tähtpäevaks Lasnamäe tunneli külastamise. Ikka oli veel aardeid, mida leida. Teeks veel midagi, otsiks näiteks aardeid edasi, ikka iga päev. Otsisime, sai ka kaks aastat täis, oli 2020 suvi. Suvi on ju ilus aeg, sai tsikliga tööl käidud või oli isu õhtul ringi sõita ja mis sa siis ikka niisama sõidad, võtad siis mingi aarde sihtmärgiks, sõidad sinna, leiad aarde, jälle päev kirjas ja jada läks edasi.

Nii me siin nüüd siis oleme, 1000 päeva hiljem ja blondiiniga rabas aarde juurde tulid punapea ja tavaline Eesti kartulikoore tooni koroonasoenguga käharpea. 1000 päeva on tehtud, 9000 veel ees, et see 10 000 järjestikust päeva täis saada, mis saabub 10.11.2045. Läheb keeruliseks, ma ütlen! Aga milleks on raskused? Eks ikka selleks, et neid ületada!

Aga kui tänasest retkest siin rabas rääkida, siis näis, et olime ajastanud siia tuleku ideaalselt. Tänase päeva tähistamiseks oli veel valikus, et läheks kaevaks mingi pikka aega kadunud, ent õigel aastal ja õigel kuul peidetud aarde välja või läheks ja roniks kuskil puu otsas (näiteks Mission Impossible II) või siis tähistaks seda päeva nii, et läheks ja roniks Tartus kuhugi kanalisatsiooni :)

Tegelikult sai tehtud õige valik siia tulekuga. Kuigi tõelised rabahundid võivad öelda, et me oleme ikka pehmod, et sellisel aastaajal siia tulime, aga meile meeldis. Kevadine päike ja vahepealsed plusskraadid olid lumekooriku teinud nii kõvaks, et see kandis meid peal. Metsa vahel võis kohati olla lund pea pool meetrit, aga meie kõndisime nigu lumehelbekesed selle peal ja vahet ei olnud, kui palju seda me jalge all oli. Ka rabas laukad kandsid meid, va need mõned, mis ei kandnud, jala all ragisesid ja see, millest sai korra ka läbi astutud kui varvas sisse vajus. Aga kokkuvõttes väga mõnus jalutuskäik meie keskmisest tähtsama päeva tähistamiseks.

Aardega oli kõik suurepärases korras, täname peitjaid selle aarde eest ning soovime kõigile teie eesmärkide ja unistuste täitumist!

Väga äge multiaare! Kõigepealt suutsin auto parkida oosi kõige kõrgema punkti äärde, siis vajusin enne teist punkti läbi lume märga mülkasse, misjärel räätsad muutusid 5min jooksul suurteks jääklompideks, mida tuli noaga lahti raiuda. Viimast punkti ekseldes otsides, sest GPS viskas villast, oli tunne, et kui sel aardel on veel üks punkt, siis hakkan kõva häälega nutma. Õnneks ei olnud. Superlahe oli! Tänan peitjaid!

Jaa, tuleb käia, kuni vesi tahke, iga nädalavahetus :D. Või pooltahke, tegelikult oli seal parasjagu märga ka, räätsata oleks olnud keeruline.

Väga äge on ikka rabades, eriti praeguse (aga muidu pigem haruldase) rohke lumega. Aitäh Piiale /Peetrile rabausku olemast ja seda sünnipäeva-aaret peitu pannes meidki siia meelitamast :). Ning kaaslastele seltsi eest ja kampa hõikamast, jagamine duubeldab alati rõõmu, korduvalt testitud ;).

Kohe peale eelmise pühapäeva rabamatka sai õhku visatud ideepoeg, et sel nädalal võiks Aegviidu kanti müttama tulla. Nädala keskel hakkas ligi pugema kahtlus, et kas suur sula ja vihm lasevad meil ikka plaane teostada, kuid nädala lõpuks oli siht kindel. Nii kogunesidki vaprad matkajad hommikul kell 10 Kulli lõkkeplatsil. Lumine metsatee oli sula tõttu päris hull, mõnest kohast läbi sõites sai silmad kinni ja gaas põhja pandud.

Raba poole liikudes võtsime arvesse peitja antud suuniseid- natuke mööda teed, siis metsa, künka ületamine ja olimegi rabas. Kui jalgealune hakkas vesisemaks muutuma, siis panime räätsad alla ja võtsime suuna esimesse punkti. Lund oli rabas omajagu ja sula tõttu oli see väga raske. Päris võhmale võttis see räätsadega lumes sumpamine. Õnneks toredas seltskonnas muutuvad raskused palju väiksemaks ja igast vahepunktist tundsime suurt rõõmu.

Kuigi ilm oli hall ja tundus, et miskit märga langeb ka taevast (või oli see läbi mütsi tungiv higi?), oli rabas ikka väga mõnus kulgeda.
Kõik punktid olid kergelt leitavad, lõpp ka ilusti omal kohal meid ootamas.

Tagasitee mõtlesime teha lühemaks, kuid see-eest saime raskemat maastikku, isegi paar kraaviületust. Kui asustus hakkas paistma, siis küll enam metsa tagasi ei hakanud pöörama ja seetõttu sammusime kellegi maja eest läbi. Tervitasime peremeest, kes seda segast seltskonda trepile vaatama tuli.

Kokku 3 tundi rasket, kui mõnusat matka kaunis rabas.

Aitäh peitjatele, et andsite põhjuse sinna kolama tulla.
Tänud kaasteelistele, kes päeva natuke päikselisemaks muutsid!

Ei tahtnud kodus istuda ja uurisin, mis puutetundlik pühapäeval teeb. Selgus, et läheb blondiinidega rappa. Mulle sobis hästi ja pressisin end kaasa. Saime mõnusa ca 10km räätsamatka mööda rabamaastikke. Vahepunktides lõõtsutasime, Maris pakkus kommi, mina teed ja küpsist (10€ ei võtnud) ja saime 3 tunniga ringi tehtud. Lõpus oli ikka päris raske neid jalgu tõsta, jää oli räätsade küljes ning jalad juba väsinud. Aga väga mõnus matkake oli, aitäh mind kaasa võtmast ja aitäh peitmast! :) Kõik vahepunktid ja aare kuivad ja korras.

Metsast sain läbi ka ilma kummikuteta aga igaks juhuks olid need mul seljakotiga kaasas. Rabas astusin juba räätsadega edasi nulli poole. Osade laugaste ääres olid arusaamatult suured jäljerajad, polegi selliseid lohasid teistes rabades laugaste ääres kohanud. Kõik vahepunktid leidsin lihtsalt ja samuti ka lõpus aarde.

Mõtlesime, et teeme kiire sutsaka, aga kujunes pikaks ja ilusaks jalutuskäiguks. Koordinaadid olid väga täpsed ja kõik punktid tulid ilusti kätte. Viimases peatuses nägime rästikut peesitamas.

Juba teist päeva oli Kolga laht dessantijate poolt luku pandud ja Pedassaarele soodsa tuulega ei saanud. Keerasin siis jälle Kõrvemaa suunas ja see oli õige mõte. Mõnus tuulekene oli kõik pinisevad ja hammustavad kaaslased minema puhunud ja kerge pilvekene võttis ka kulgemise meeldivalt higivabaks. Kuni nullini oli täielik jalutuskäik pargis mööda selgelt leitavat rada. Maiuspalaks raja veerde jäävad värskelt valmima hakkavad murakad. Nullist saadud juhised olid selged, kuid vahepunkti kohalesaamine lihtsalt madalate kummikutega nõudis hoolikat maastiku lugemist ja kujunes linnulennust pea poole pikemaks looklemiseks. Vahepunkti läheduses oli aga tõeline tühjeneva kõhu lõks üles seatud. Lausa sinetav küpsete mustikate kasvupaik sidus mu mõneks ajaks kõvasti kinni. Kui lõpuks pilgu jälle põlvedest kõrgemale sain tõstetud siis tegi hingele pai ka kaunis maastik. Vahepunktist saadud juhiste järgi edasi rändamise teekond osutus jälle loominguliselt huvitavaid kujundeid joonistavaks. Kolmandast vahepunktist saadud juhiste järgi liikudes suutsin sookailu uimas olles teekonna vähemalt kolm korda linnulennust pikemaks väänata. Ja oligi see väga heas korras olev multi õnnelikult leitud :) Rabast väljasaamine, kuni metsani oli endiselt salajasi mülkaid ja hoolikat tähelepanu nõudev. Metsas liikumist aeglustasid lisaks vööni sõnajalagadele risti-rästi langenud puud, seinana eikusagilt välja ilmunud oos ja sadulpeed. Kuid see pisike takistuste ületus sai pärjatud magustoiduna mõjuva küpsete metsmaasikate väluga. Oli sünnipäevalikult mõjunud, hulgaliselt maitse ja hingeelamusi pakkunud retk... mis siis, et Piia sünnipäevaga nii pool aastat nihkes :D Tänan kutsumast.

Ilm oli ilus, abiruum oli koristatud, seega võis endale lubada üht mõnusat rabamatka.
Ja mõnusaks see kujunes. Vahepunktid tulid kergelt, jalutuskäiguks vajalik pinnas oli tahke ning aare avaldas end kiirelt. Kokku kulus c 2 tundi.

Rabast välja valisime lühima tee ja sattusime ühe härra hoovi. Vabandasime, noogutasime ja läksime ruttu ära. Tüliks ei läinud :)

Aitäh matka ja aarde eest!

Sinna aarde juurde olen tahtnud juba terve eelmise aasta minna kuid tänu teeoludele jäi minemata.
Eile, saades luureandmeid, et teeolud vastavad normidele, otsustasin ära käia.Oma suureks üllatuseks avastasin, et tee oligi täitsa sõidetav ja peale parkimist sai teekonda alustatud.
Üle raba oli lausa lust kõndida, sest lumi kandis.Kõik punktid sai leitud ja logi kirja pandud.Oma üllatuseks avastasin üsna aarde ligidalt maa seest välja voolava laukasilma mis sealsamas 20 meetrit eemal jälle maa alla kadus.
Sellised rabamatkad aitavad kindlasti enda akusi laadida ja vaikust nautida.
Peitjatele aga indu ja jõudu selliste üllatuste eest ja kindlasti oli teil tore seal aasta viimasel päeval olla.
Suur, suur aitäh.

Esialgne plaan oli oma pisike blond rabasse matkale viia. Kuna päeva plaanid olid veidi suuremad kui Henriko jäia jõuaks, siis sai Anne kaasa kutsutud.

Terve selle aardega sai nautida raba kogu tema ilus. Vahepunktidest info kogumine sujus viperusteta ja nii me mööda raba matkasime. Raba pind kandis ehki kumbki meist suutis saapa ninaga sulpsatada täiesti suvalises kohas vette. Kevadised laukad olid jääs ja kaetud lumega. Mõnes kohas oli aimatav, et jää paksus ei ole selline, mis inimest kannaks. Seetõttu me neid eriti ei usaldanud. Õnneks ringiga ei olnud pikk maa minna. Tagasiteel autoni suutsime orienteeruda ninaga vastu sellist oosi, mis isegi Vällamäe kahvatuma paneb. Valisime kõrvalt veidi laugema tõusu ja saime üle. Aitäh.

Kleone sügeles siia tulla juba ammu. Õnneks ka 24 veebruaril sadas maha räme lumi, enne tõin põhjuseks kanged külmakraadid. Tänaseks vabandusi polnud, ilm oli ilus, midagi ei sadanud kraevahele, soe kevadpäike ja kui takso ukse alla kimab, siis ainult Blondu keeldub. Mina Blond ei ole.

Parkisime, ees oli mägi ja võpsik, üles pidime ju saama, rühkisimegi ja mis me siis nägime? Imeilus päikseline lage raba, maapind oli külmunud, lund vähe, kõik kandis. Tõesti lihtne jalutuskäik pargis. Lips tuli 1-ne vahepunkt. Selline tunne oli, et logisse midagi kirjutada ei olegi, kõik ju teavad milline raba on. Logisse saame aga mõlemad kirjutada, et kukkusime sisse. No täitsa lampi kohapeal oli minu jalg vees, mittemiskit ei reetnud ka, et üldse nõrk koht võib seal olla. Ja oleks ainult mul nii juhtunud, ka Kleone leidis hiljem tühja augu ja tegi sama kiired liigutused, et mitte märjaks saada.

Minu jaoks oleks täna rada veel pikem olla, meil jäid pooled jutud rääkimata. Aitäh kaaslasele kaasa kutsumast ja Teile kallid peitjad, üks hiiglasuur kalli-ralli, aitäh kutsumast!

Aga meile meeldis.

Tee oli peale suurt sula korralikult puhastamata jäetud ja lastud niisama jäätuda. Oli teine kangesti konarlik, aga see-eest lai ja kõva. Mistõttu parkisime auto täpselt õiges kohas niimoodi teeserva, et teised mahtusid veel vabalt mööda. Ja siis padinal üle oosi rappa.

Lund oli. Vähem, kui ma arvasin, ja see vähene kandis isegi mind. Ja kus ei kandnud, oli teda nii vähe, et sest polnud ka midagi. Haakisime end mingi eluka jälge ja lasime sel läbi madalsoo minna. Vaatasime ja proovisime seda kohta muul aastaajal ette kujutada - brrrrrrrrr. Siis sookailud - meil suurtel mõnus, aga madala kliirensiga pisikeste jaoks oli see paras takistus. Ja siis hakka lust ja lillepidu - kõvakskülmunud laukad ... Oh seda lõbu ja lusti, liugu lasti nii ja liugu lasti naa. Skoorisime esimese punkti, võtsime uue kursi, jõudsime lagedale, võitlesime vastutuulega ja arendasime pedagoogilist vestlust teemal kuidas mõista eesti vanasõna "mets on vaese mehe kasukas". Ja siis - lahtine vesi! Jõhvikad! Mõlemad kulusid marjaks, pisematel oli keel juba parasjagu vestil. Ja no eks nad tegid oma jalad ikka ka natuke märjaks.

Patareid laetud, kimasime edasi. Leidsime igasugu jälgi, jänesest suusataja ja peiturini, sis leidsime järgmise punkti, siis matkasime veel mööda külmund laukaid ja tegime ühe sisse ühe suure ja sügava augu ka. Ja siis ühel hetkel hakkas Mamm logima. Ja siis veel jupike maad autoni, teel veel liulaskmist ja jooksmist ja sebimist ja lumeingleid ja siis tuligi oos. Pisikesed itsitasid, teatasid, et nemad enam ei jaksa, panid küljed maha ja veeresid kolinal alla auto juurde.

Mõnus. Aitäh!

Väga ilus koht. Aitäh
https://www.geocaching.com/seek/log.aspx?LUID=894af24b-03fb-49c3-b8c7-d7afcc87a9f9

See oli selline tõsine müttamine lumes. Tänud!

Mõnus lumine jalutuskäik :)

Sess sai viimaks läbi ja otsustasin seda väikese rabamatkaga tähistada. Ilmal end segada ei lasknud, kuigi peale kaht tundi tuisus ja põlvini lumes sumpamist tekkis küll korraks mõte, et võib-olla oleks võinud koju raamatut lugema jääda. Arvasin, et miinust on juba piisavalt olnud, aga kummikut pidi ikka üsna palju pehmest pinnasest välja sikutama, ise puusani lumes olles. Kolmandast punktist lõppu suutsin end veel ainult tibusammudega läbi lume lohistada, aga seda magusam oli viimaks logiraamatut täita. Rabast välja tulles keetsin kuuma teed, kaevasin auto lume alt välja ja kaasa võetud apelsin maitses nagu paradiis. See oli mu esimene tõsisem rabamatk ja meeldis väga-väga. Aitäh osooni üledoosi eest! :)

Päevavalgust veel jagus ja otsustasime selle aarde üles leida. Esimene punkt andis aimu, millist karpi edaspidi otsida. Jällegi olid kolm uisutajat laukajääl tiire tegemas. Enne kolmandat punkti andsid tunda, et lihasekramp on varsti tulemas ja seda veel mõlemal. Arutasime, et kas päästjad tulevad ATV-ga või helikopteriga järgi. Kuidagi vedasime end viimasesse punkti ja otsustasime lõigata otse tee peale. Sooäärne kanarbikupuhmas andis aga viimase matsu. Kui autoni oli jäänud mõnisada meetrit, olingi jalust maas ja kramp reies. Eh, starast ne radast. Tänud peitjatele, et panite meie võimed proovile.

Kuna väljas on olnud viimased päevad juba päris mõnusad miinused, on aeg minna aardeid otsima vedelamatesse kohtadesse. Pakkisin tüdrukud autosse ja sõitsime pühapäevasele matkale. Auto parkisime teeveerde ja ületasime edukalt oosi. Teisel pool oosi sattusime kohe imelikule rajale. Ei olnud nagu inimese jäljed, masina jäljed ja looma jäljed. Liikusime seda sama rada mööda, kuna see liikus just meile sobival suunal. Ühel hetkel lõi meil tuluke põlema, liikusime mööda räätsadega tallatud rada. Mingi hetk hakkas rada meie soovitud teest kõrvale kalduma. Seega jätaksime teed omas suunas, kuni nägime eemal järve. Järvel siblis paarkümmend inimest uiskudel. Tuli välja, et tegemist on kõrvemaa uisumatkalistega. Meie ei lasknud neist ennast segada ja võtsime ära esimese punkti. Hetkel, kui olime koordinaadid telefoni sisestanud, otsustas telefon ära surra. Kümme kraadi miinust oli täis aku hetkega nulliks teinud. Ei või olla, kas tõesti tuleb tühjade kätega koju sõita. Otsustasime, et küsime abi uisutajatelt ja õnneks oli ühel paarikesel akupank kaasas. Nii saime telefonile uuesti elu sisse. Aga nii kui juhtme tagant tõmbasime oli pilt jälle taskus. Nüüd proovisime seda hingeõhuga soojendada ja kuidagi sellel telefonil pilt ka ette jäi. Vaatasin umbes järgmise suuna ära ja pistsin telefon otseses mõttes püksi (värvli vahele). Iga kord kui telefoni võtsin, olin valmis, et kohe kohe paneb see jälle pildi taskusse, aga õnneks hoidis meid geojumal. Loodus oli täiesti võrratu. Polnud paksu lund vaid väike härmatis ja härmatistest moodustunud kaunistused heintel. Paaris kohas oli ka mõnel laukal õrnem koht, kus vesi liikus ja mõnda kohta jäi ka mul kummik kinni, aga muidu oli pind turvaline. Vahepeal tegime ka teepausi, et natuke sooja juurde saada. Mida lähemale lõpule seda rohkem tüdrukud hoidsid pöialt, et nüüd oleks viimane punkt. Lõpuks ka see viimane punkt kätte jõudis. Nimed kirja ja omast arust auto poole minekut, ega meil kaua siin venitada aega olnud, väljas hakkas tasakesi hämaraks minema. Õnneks ristus meie tee jälle räätsa rajaga ja peagi olime auto juures tagasi. Nii meie matk lõppes. Meid ootas veel ees väike lõkke tegemine ja söögi küpsetamine lõkkel Oru aarde kõrval. Tänud peitjale hea aarde ja taevataadile hea ilma eest. Kindlasti soovitan praegu aaret otsima minna. Võtke ka kindlasti uisud kaasa, kellel uisutada meeldib. Kaunist talve.

Kontrollisin logisid. Selle aarde logi oli puudu, aga teistel kaaslastel logitud. Tegin logi tagantjärgi.

Lume kadumisega on minu jaoks rabahooaeg avatud. Aga kui Pääsküla-Männiku kuivendatud linnaraba välja jätta (ja üks väiksem salakoht veel), siis sel aastal polnudki saanud veel mahti korralikult avarate vaadetega värvikirevasse maailma sisse minna. Timixi sündmuse õhtune laukasulps kruttis tahtmise üles, järgnenud vaba pühapäev tõmbas juba tugevalt tõsisemale tiirule vaba õõtsiku peal. Seda enam, et leidsin blondiinitari, kes oli põhimõtteliselt valmis kaasa tulema - antud aarde juures vist rangelt soovituslik? Piia-Peeter küll arvasid, et räätsadega oleks õigem, aga kuna meil neid polnud, tuli ilma läbi ajada. Retke raskeimaks osaks kujunes rabani pääsemine üle tuulemurrus räsitud oosi. Kohas kus Regio kaart näitas sihti, oli natuke veel tihedam rägastik kui mujal :P

Miskipärast mäletasin maastiku raskusastet 4+, mistõttu haarasin esimest vahepunktist igaks juhuks paraja kuivanud malaka kaasa. Järgmise punkti juures kuulutasin selle 5 lisakilo aga ebavajalikuks aksessuaariks ning jätsin sinna maha. Kristel püüdis iga poole kilomeetri järel täiesti mineraalivaba veega janu kustutada, eks ta lühiajaliseks värskenduseks napilt kõlbas. Salamisi julgen pakkuda, et üks lisaboonus võis lauka servast vee joomisel siiski veel olla - ravi omamoodi foobiale, mis seotud vetikatega ja muu vees hõljuva roheka orgaanilise ollusega. Geopeitus tegelikult parandab selle mure aja möödudes niikuinii. Kumblile jalutamiseks tasub küll veel "trenni" teha :o)

Pintsetid olid kaasas, aga jäid "Paganini briketi" jaoks tiba liiga lühikeseks, nii kasutasime hooldusel esmalt loodusest leitud abivahendit ning spetstööriist leidis rakendust alles teises etapis. Igatahes korda ta sai, ja jääb ka kui asja mõistlikult võtta / tagasi panna. Matk oli just see, mida ootasin. Vahepunktid sobivalt valitud, et kaunimad ja erilisemad kohad ikka kenasti nähtud saaks - peitjate armastus eesti looduse vastu on selgelt tajutav! Aitäh, soovitan loomulikult!

Tagasi auto juurde jõudes uurisin ääri-veeri kui palju Kristelil veel võhma on, seekord leppisime siiski nii, et Võhma raba kohe võtma ei lähe :o)

Kõige raskem aare mis ma kunagi teinud olen... ja süüdi olen ainult ise. Esiteks sai Timixi sündmusel joodud, teiseks olin maganud 3-4 tundi ja kolmandaks olid mul jalas laenatud kummikud, mis olid mulle natuke suured. :)

Hommikul jõin umbes 2 lonksu vett ja rajale ka midagi kaasa ei võtnud. Väljas oli mõnusalt soe, päike paistis ja linnud laulsid jne... varsti aga tekkis hull janu. Alguses mõtlesin küll, et elusees ma mõnest järvest vett ei joo. Mingi hetk aga hakkasin Tunkilt uurima, et kui puhas see vesi siin järvedes ikka on. :D Kui sain kinnituse, et on puhas, siis tuli iga teise järve juures peatus teha, sest mul oli vaja koguaeg juua. Tunki jutust selgus, et vesi on lausa nii puhas, et isegi janu ei võta ära. Nii siis oligi sellest joomisest 3 minutit kasu ja varsti oli keel jälle kurgulaes kinni. :D Mingi hetk mõtlesin küll, et siia ma nüüd jäängi.. kuid kes mulle sinna järgi tuleks? :D Ei jäänud midagi üle, tuli aga edasi astuda.

Korra õnnestus ka rappa sisse vajuda, nii et püksipõlved said märjaks, lisaks sellele olid ka käised märjad, sest koguaeg oli ju vaja käsipidi vees olla. :D

Auto juurde jõudes vahetasin oma märjad riided kuivade vastu, jõin vett, plaasterdasin oma jalad ja olin valmis järgmisi aardeid otsima minema. :D

Suured tänud peitjatele!

Raba oli väga ilus, oleks ma ise olnud paremini ettevalmistatud, siis oleksin kindlasti kordades rohkem nautinud. :)