18.Olgluiõmägi - Eestimaa kaheksatuhandelised

Leitud Nipernaadi Lumeilvese retke käigus.

Selle mäe poole viiv tee läks vahepeal päris poriseks ja rööpad sügavaks. Õnneks jalutamiseks väga normaalne maastik. Otse läbi metsa aardeni ja tagasi autoni juba mööda metsarada. Aitäh mägedesse kutsumast!

Tehtud

Tänane kuues. Valgõliivamäe poolt tulles oli jälle ilus metsatee täpselt sobivas suunas. Sain üht ojaniret ka ületada mis üle tee voolas kuid ei midagi hullu. Üllatavalt lihtsalt leidus ka see aare. Tänan! Nüüd marssisin mööda metsateed tagasi kuni kruusateeni.

Neid selle seeria aardeid oleme varem paaril korral juba otsimas käinud, kuid päris kõikideni veel jõudnud ei olnud. Nüüd võtsime plaani, et otsime need kõik üles. Nii saigi. Tänud aarde eest!

Aitäh aarde eest!

Selle mäe nime ma välja hääldada ei suutnudki..

Tänan peitmast.

Kuna kõrgõmäe juurest läks täitsa sõidetav tee edasi, siis sai seda kasutatud. Suts enne soovitud sihtkohta jõudmist kiskus asi veidi mudaseks ja nii tuli kõigepealt sõiduvahend tahekele maale tagasi aidata ja siis sai aarde kallale asuda. Tänud peitjale!

Vahetasin konteineri ja logiraamatu.

Sirvisin siia läbi võpsikute, aga aitäh siia mind toomast

Leitud, logitud, tänan!

Vänni Korgõmäest jalutasin otse siia. Valisin trajektoori ,,linnulennu" järgi, aga miskipärast vedas see tee mind läbi rapikutest ja ookeanitest ja igasugusest maltsast. Kuhugi putku pista ka polnud ja raiusin end lihtsalt läbi. Aarde leidsin ruttu ja tagasi jalutasin juba mööda teed.

Tänud peitjale!

Päeva lõpuks olime veel plaaninud mõne mäetipu külastuse. See sai eelviimaseks. Vihje väga aitas.
Tänud

Vänni Korgõmäelt sai otsesiht seatud ja liialt palju metsas ragistatud. Tagasi tulime juba rahulikult mõõda metasteed. Logiraamat märg ! !

Kiire leid! Juba hakkas vihma tibutama ja äikesemürin kolises pea kohal! Üks mägi veel võtta siit pundist! Tuhka see padukas ja, et Jõulurada ära kadus! Ikka edasi! See aare oli korras! Aitäh!

Hakkasime siis Hannesega lastelaagri juurest liikuma ja plaan oli otse läbi metsa aarde juurest aardeni liikuda. Kokku siis 6tk ringina. No hea, et veel puud ja põõsad lehes polnud. Kaardil olev jõulurada kadus ka pidevalt ära ja nii me ekslesime kuue aarde nimel 3h. Ikka läbi ühe soo ja mäest üles ja alla ja veel ja veel. Nägime kahte paksu jänest, sookurgesid, põtrade pesitsuspaika ja palju punaseid seeni, millele nime ei osanud anda.
Igatahes, soovitus- otse aarde juurest aarde juurde liikumine kõige nutikam idee polnud- powertraili siin teha ei saa.
Aarded olid kõik lihtsasti leitavad, läbitud maa tuli kokku 7km.
Aitähh teistsugust liiki ehtsa matkatundega matka ja aarete eest!

Kui talvel mööda maratonirada suuskadega kohale rühkides pani vihje õlgu kehitama, siis seekord läks kiirelt. Aitäh

Lukumäelt Olgluiõmäeni (no johhaidii, mida nime) jäi meil vahepeale lausa kuus top-50 tippu kuue kilomeetri sisse.

Lukumäelt läbi kibuvitsa alla sadades leidsime end ühtäkki maanteelt. Seal oli mõnus astumine ja sai natuke kiiremat sammu tehtud. Üritasime küll leida seda põhikaardil olevat rada, mis Tuhkrimäele (26; 277m) tõuseb, aga reaalsuses seda ei eksisteeri. Võtsime otsesuuna läbi metsa mäest üles. Korralik tõus. Tuhkrimäe tipus tipupilt (Kuues, 44 veel minna :) ja siis juba suunaga läbi metsa järgmise tipu, Sikamäe poole.

Kotis olevast kompassist on muidugi vähe tolku, kui on vaja tihedas metsas kilomeetri jagu suunda hoida. Kaldusin liialt paremale ja ühtäkki leidsime end hooldatud suusarajalt. See lihtsustas kulgemist omajagu ning viis meid veel täiesti õigesse kohta ka välja. Jõudsime Sikamäe (48.; 270.1m) jalamile kiiremini kui suunda hoides oleks jõudnud. Jätsime kotid mäe alla ja käisime tipus ära. Seitsmes, 43 veel minna :)

Sikamäelt keerasime külmunud ninad lõunasse. Mõnda aega sai endiselt suusarada kasutada, siis juba tuli lumist lagendikku rünnata, et pääseda tagasi maanteele. Killomäele (28.; 276.7m) tõusime mööda lageraielangi serva. Kaheksas, 42 veel minna :) Tõmbasime korra hinge ning kahlasime läbi paksu lume mäest alla.

Metsas õnnestus tabada rada, mis oli saanidega sisse sõidetud ja viis kenasti Tõõgussuumäe (35.; 273.5m) alt läbi. Üheksas, 41 veel minna :) Sven oli teepealt leidnud roika, mida matkakepina kasutas tõusude ja laskumiste turvamiseks. Korra ta juba käna pani, ju rohkem ei tahtnud. Hiihiihiii...

Tõõgussuult edasi sattusin vanas lumes olevale jalajäljele, mis tundus justkui tulevat meie järgmise tipu, Valgõliivamäe poolt. Jäljeküti tööd tehes sattusime aga sellisesse tuulemurdu, et oleks lausa ronimisvarustust tarvis läinud. Lõpuks ikka pugesime sellest läbi ning tõus Valgõliivamäele (29.; 275.6m) sai alata. Tipus sattusime taas nipide jäljele, mis läksid väga imelikus suunas. Kummaline. Kümnes, 40 veel minna :)

Laskusime Valgõliivamäelt mööda nipide jälge, aga kui see ikka 90 kraadi meie järgmisest mäest kulges (suunda, kus ei ole ühtegi tippu...) siis tegime ise omale jälje metsa alla. Siht viis meid suusarajani. Üks paarike suusatas, sai neile "heia-heia-heia" ergutuseks hüütud ning jätkasime ka ise mööda suusarada. Järgmise käänaku taga seisis mootorsaan ja väike seltskond suuskadel ning pidasid väikest piknikku. Kuuldes meie 50 kilomeetrilist matkaplaani, pakkus mootorsaanimees ka meile teed ja ahjusooje singisaiu. Nämm, sel hetkel maitses see soe sai küll väga hästi ja kosutas keha. Kusjuures mootorsaanimees hääldas selle Olgl...iõ..mäe nii puhtalt välja, et see kõlas isegi nagu täitsa mingi sõna. Tänasime ja jätkasime tõusu järjekorras üheteistkümnenda, Kiräsemäe (31.; 274.4m), tippu. Tõusu polnud ollagi aga sarapuuvõsa oli see, mis asja liiga lihtsaks ei teinud. Üheteistkümnes, 39 veel minna :)

Edasi sai pikalt mööda rada kõnnitud Olgluiõmäe poole. Talv oli täies valges ilus puudele langenud. Sellist ilu ikka näeb meie talvedel harva. Siin oli jälle tõus läbi bambusmetsalaadse haavanoorendiku täitsa korralik ja pani hingeldama. Olgluiõmäe (14.; 283.2m) tipus viskasime kotid maha ja pidasime lõunasöögipausi. Kaheteistkümnes tipp, 38 veel minna :) Lugesin Karli vihjet aarde peitmisviisi kohta ja ei osanud isegi kuskilt pihtagi hakata. Nõutus hinges, seega nii see leidmata jäigi.

--

Tippude läbimise järjestus:

8 - 44 - 20 - 6 - 16 - 26 - 48 - 28 - 35 - 29 - 31 - 14 - 10 - 43 - (Siumägi) - 18 - 42 - 46 - 36 - (Kunn'mägi) - 30 - 25 - 24 - 45 - 40 - 19 - 17 - 12 - 4 - 3 - 38 - 32 - 41 - 47 - 49 - 34 - 32 - 2 - (Kunnimägi) - 33 - 22 - 27 - 7 - 9 - 15 - 13 - 21 - 39 - 37 - 11 - 5 - 1

Aardele lähenedes sattusime vastakuti ühe suure märgalaga. Tegime mõned sammud sinna sisse aga see tundus väga veider paik. Ühtegi elusat puud ei kasva, vaid mõned üksikud köndid. Kahtlustasime, et see ei lõppeks hästi kui otse üle proovime minna. Pressisime ennast mööda märgala piiri lähima ojani. Seal selgus põhjus miks see ala nii kummaline välja nägi. Kopratamm. Koprad olid kahe mäe vahel oleva oru üle ujutanud ja ise plehku pannud. Meil tuli siis oja ületada. Õnneks oli seks puhuks ka purre kukkunud. Mul tuli ületamine täitsa ladusalt välja. Mairel paraku mitte nii hästi. Vette siiski ei kukkunud, kuid.. Alguses pistis käsi mingite seente sisse ja järgmine hetk lendas telefon otsapidi mutta, nii et kõik augud olid muda täis. Pärast oli tükk tegemist, et see uuesti töökõlbulikuks saada.

Pärast märgala takistuse läbimist pidid kaardi järgi mingid majad tulema. Peitja kirjelduses mainitud lendavad kettad andsid oletust, et tegemist võiks olla mõne puhkekeskusega. Kui nägime väga ammu mahajäetud maja varemeid, siis olime väga segaduses. Jalutasime edasi mäetipuni ja otsisime siis aarde üles. Proovisime ennast mitte lasta ülemäära palju häirida sellest arusaamatusest.

Et siia tippu jõuda tuli meil mööduda soisest alast. Karlil õnnestus leida kuivem koht ja purregi üle oja kopra tammi juures. Tema läks ees ja sai edukalt üle. Kui oli minu kord, siis sain minagi kuiva jalaga üle. Aga mul ei ole ju lukuga taskuid, nii mu telefon sopa sisse prantsataski. Seekord jäi telefon terveks ja sain sopa maha pühkida. Aarde leidsime, aga lendavaid taldrikuid mitte.

90-ndatel EKI-le diakriitiliste erimärkidega fontide loomine ning läbi aastate murdesõnaraamatute küljendamine aitab võrokõstõ kõnõpruugis kõgõst baastasemeni, õi kõvõmbahe. Mistõttu Olgluiõmägi kõlab minu jaoks peaaegu samamoodi nagu Eyjafjallajokull ühel hoopis teisel maal :P Jõudsin hämaras ja lahkusin pool tundi veel hämaramas, sest nulli ümber oli hiljuti kuuski lammutatud ning tuhlasin peamiselt värskete okste all. Aare jäi tegelikult siiski (väga napilt!) tsooni, kus ta oli kaetud vaid raskusastmetele vastava standardmaskeeringuga. Kõheduseni täna asi ei jõudnud, selleks polnud lihtsalt aega. Kui peitja Joosep nimetab kirjelduses takistustena adjektiive "külm" ja "hirm", siis eriti tema poolt on see muidugi must huumor kuubis ja paluks mitte tõsiselt võtta :D

Kaheksatuhandeliste aardeseeria punktide läbimise strateegia, variant 16: raskusastmete järjekorras. Mulle isiklikult istuks alustada raskematest ja lõpetada lihtsamatega, aga võib ka vastupidi. Esimene sorteerimine maastiku raskusastme järgi. Kui see on võrdne, siis tuleb mängu peidukoha raskusaste. Kui mõlemad parameetrid mitmel aardel 100% klapivad, siis nende vahel on vaba valik.

2 - 20 - 16 - 7 - 12 - 5 - 1 - 6 - 8 - 4 - 3 - 19 - 11 - 15 - 10 - 18 - 17 - 13 - 14 - 9

Mitu aastat läks aega,aga nüüdseks kõik mäed alistatud :) Aitüma laheda seeria eest!

Puhkuseaegse kulu üheks hommikuäratuse lauseks oli saanud mõte, et "Äratus, hakkame liikuma, aarded ei oota, lähevad arhiivi". Eks ma ennekõike neid tippe siin silmas pidasingi.

Kunagi mitu aastat tagasi oli meil plaan jutti kõik ära vallutada, siis tuli aga 30 tundi kestev paduvihm ja see ajas meid metsast välja, samamoodi nagu metsavaht ajas metsast välja partisanid ja nende vastased.

Loodus oli saavutanud oma kõrglopsakuse ja ma ennustasin ette. et läheb meeletuks setuvõsa ragistamiseks. Algus oligi paljutõotav aga siis saime aru, et metsas on korraldatud rattavõistluseid, mis on jätnud maha radasid, mida kaardil pole aga millel puudub kõrge kohi. Samuti proovisime tippuliikumiseks otsida teravamaid kallakuid ja nii leidsime vähemvõsastunud pindasid. Vahepeal käisime ka Vaskna järve juures telkimas ja hommikul jätkasime kuni kõik viis vallutamata tippu lõpuks kõik läbitud sai.

Tänane viimane leid enne kui telgi kena Vaskna järve äärde püsti paneme.

Aare vajab hooldamist!

Täname, kolm tippu on veel jäänud vallutada.

Leitud.

Mõnusal soojal kevadpäeval oli lust Haanja mägesid vallutada. Tänud peitjale toreda mägedeseeria eest!

Tänud aarde eest!

Mul on heameel,et ma sattusin toredasse seltskonda kellega mägesid vallutada.Täna oli neid 20 ja üks jäi neist leidmata.Alustasime Vänni kõrgomäest ja lõpetasime vällamäega,mis mulle oli juba raskevõitu aga kõik see meeskond ootas mind seal üleval.Tänud peitjale ja kaaslastele.

Siia jõudmine oli lihtne, aga aarde leidmine mitte enam niivõrd. Sai ikka lähemalt ja kaugemalt uuritud, kui lõpuks tuli kohe päris peidust välja. Aitäh peitjale ja mõnusatele reisikaaslastele!