NB! Kuuseistanduse alal mitte trampida kuuseistikuid ja võimalusel minna aardeni metsa äärest.
Mustikamägi on üks kolmest suurest voorest, mis Haanjast põhja poole jäävad. Siit, 286,2 meetri kõrguselt võib hea õnne korral näha kuidas võimas Vällämägi pilvi kahele poole „lakja ajab“. Mustikamäe nimi ei tohiks kellelegi eriti küsimusi tekitada, võib ainult loota, et koht oma nime väärib!
Eestimaa kaheksatuhandelised on aardesari, mille eesmärgiks on huvilistele tutvustada meie muidu nii tasase kodumaa kõige taevapoolsemaid piirkondi. Aare on peidetud Eestimaa kahekümne kõige kõrgemaleulatuva mäe otsa, millest kõik asuvad eranditult Kagu-Eestis Haanja kõrgustikul, üksteisest enam-vähem jalgsimatka kaugusel. Kuplitel hulkudes soovitan üles otsida ka valge sildike, mis mäe kõige kõrgemat paika tähistab- leiate sealt numbrid, mis näitavad, kui mitu meetrit te merepinna suhtes parasjagu ülalpool seisate. Märgistused on rajatud seoses niinimetatud lumeilvese initsiatiiviga, mis kutsub kõnealuseid mägesid vallutama talvel kahepäevase matka jooksul. Huvilistele ka reklaam: http://www.haanjamatkad.ee/index.php?page=5&hikings_id=17
Looduses liikudes palun arvestage igameheõiguse põhimõtetega- eramaal viibides jälgige, et te maaomanikke ei häiriks ning vältige taluõuel kõndimist.
Meeleolukat matka!
NB! Kuuseistanduse alal mitte trampida kuuseistikuid ja võimalusel minna aardeni metsa äärest.
Mustikamägi on üks kolmest suurest voorest, mis Haanjast põhja poole jäävad. Siit, 286,2 meetri kõrguselt võib hea õnne korral näha kuidas võimas Vällämägi pilvi kahele poole „lakja ajab“. Mustikamäe nimi ei tohiks kellelegi eriti küsimusi tekitada, võib ainult loota, et koht oma nime väärib!
Eestimaa kaheksatuhandelised on aardesari, mille eesmärgiks on huvilistele tutvustada meie muidu nii tasase kodumaa kõige taevapoolsemaid piirkondi. Aare on peidetud Eestimaa kahekümne kõige kõrgemaleulatuva mäe otsa, millest kõik asuvad eranditult Kagu-Eestis Haanja kõrgustikul, üksteisest enam-vähem jalgsimatka kaugusel. Kuplitel hulkudes soovitan üles otsida ka valge sildike, mis mäe kõige kõrgemat paika tähistab- leiate sealt numbrid, mis näitavad, kui mitu meetrit te merepinna suhtes parasjagu ülalpool seisate. Märgistused on rajatud seoses niinimetatud lumeilvese initsiatiiviga, mis kutsub kõnealuseid mägesid vallutama talvel kahepäevase matka jooksul. Huvilistele ka reklaam: http://www.haanjamatkad.ee/index.php?page=5&hikings_id=17
Looduses liikudes palun arvestage igameheõiguse põhimõtetega- eramaal viibides jälgige, et te maaomanikke ei häiriks ning vältige taluõuel kõndimist.
Meeleolukat matka!
Kusjuures kuuseistikutel ei trampinud, aga metsa servast ka ei tahtnud minna, keegi oli seal võsa lõiganud ja polnud just kõige lihtsa kulgemine, isegi mitte risti läbi lõigates. Kuid võin vanduda, et minu tõttu küll ükski kuusk kasvamata ei jää, kõik jäid kenasti vigastamatutena maha. Ja kuna hooaega veel kohe mitte pole, siis ei saagi teada, kas see mägi oma nime väärib või mitte. Kuid arvata on, et küll ta väärib.
Tänud peitjale aarde eest
Mõnusalt soe, kevadele kohaselt jälgisin tärkavat loodust ja nautisin ses päevas igat hetke. Aitäh!
Parkisime kunagise põllumajanduskompleksi juurde ja kohe tuli koht tuttav ette. Olin siin mingil aastal südasuvel juba olnud ja siis edasi liikumise siiski pooleli jätnud sest nõgeste ja muu rohelise mass jalutama ei kutsunud. Tänasel kevadpäeval selliseid muresid polnud. Päev oli küll suviselt soe, kuid loodus pole veel täistuuridel rohetama hakanud. Jalutasime üle pokuvälja ja võtsime suuna justkui mäe poole. Aga siis tulid eramaa sildid vastu ja selgus, et aare hoopis kuskil madalamas kohas. Eks ta jäi nüüdki nn keelualasse aga külastatud see kast sai. Täname!
Õkva piki sihti sai Kulliperält siia, mõni sammuke ainult tuli lageda serva pidi ümber istandiku minna. Jällegi eeskujulik topsik ja kindel logiraamat. Aitäh peitjale.
Jaa, siin oli tegemist hetkel nõgeste ja väikeste kuuskede, mitte niivõrd mustikatega. Aga varsti. Varsti.
Omaniku palvel koordinaadid päises uuendatud.
Siia jõudmiseks sai lausa kaks korda oja ületatud, sest eramaalt ei tahtnud minna, tagasi tulles sai siiski selgeks, et vist poleks tohtinud nii ka, sest keelavaid silte oli igas suunas, minnes lihtsalt õnnestus neid mitte märgata...Aitäh aarde eest!
Selle aardeni jõudmine vajas ikka tõeliselt pingutust. Tulin otse läbi metsa ja alles lõpus sattusin mingi raja peale. Aare ka ennast kohe ei ilmutanud. Lumekamo oli peal.
Tulime Haanja mägedesse uute aarete pärast seiklema, aga külastasime sekka ka mõnda lähedusse jääva mäe tippu, et leida sealne varem peidetud aare. Aitäh.
Vahetasin konteineri ja logiraamatu. Uued koordinaadid on 57.725602, 27.061411
Ega palju valida pole, sõidad kuni saad ja siis annad taldadele valu. Võtad otse suuna ja ükskord ikka kohale jõuad.
Tänud
Leitud, logitud, tänan!
Sai mõned lumeilvese matkaraja aarded logitud. Tundub, et osad kaardil olnud rajad on pigem vaid talvel kasutatavad, osasid aga toimunud uuenduste tõttu ei tohiks üldse kasutada, näiteks seda, mis läbi kuuseistanduse läheb.
Mägede manu olles sai nimed siiagi aardesse poetatud.
Tänan peitmast.
Peale Papisöötu silkasin läbi metsa siia. Aare tuli kiiresti välja ning hakkasin otsima teed lõunatipu poole. Kui padrikust vähe välja tulin, siis olid juba eramaa sildid ees. Kõndisin siis hallil alal, kuhu minu parimate teadmiste kohaselt märgi kui sellise mõjuala ei ulatunud.
Tänud peitjale!
Aardele lähenemise on teinud maaomanik keelusiltidega päris keerulieks .Ringi minnes sai see ikkagi teoks ja ka eraomand hoitud.
Aarde kõrvale oli loodud istandus, nii et aardele ligipääs seega natuke keerulisem, eriti tulevikus. Samas oli aare ise lihtsasti leitav. Aitäh!
Jätkasime eelmise aarde juurest. Siin tuleks teha tiir ümber istanduseks muudetud põllu, et mitte väikseid kuusekesi tallata. Leidsime kiiresti, aare korras. Tänud peitjale
Papisöödul vaated imetletud suundusin Mustikamäe (9.; 287.2m) tipu poole. Täpselt trajektoorile jäi vana suusahüppenõlv, mis nüüdseks on ikka väga täis kasvanud. Laskusin oru põhja, ületasin kraavi ning võtsin tõusu tippu. Neljakümne neljas, 6 veel minna :) Seejärel üritasin aaret leida. Jällegi ei olnud eelmiste leidjate jälgi enam ollagi, kraapisin siit ja sealt ning liikusin edasi. Aarete otsimise motivatsioon oli täiesti kadunud aga nullist täitsa läbi käimata ka ei tahtnud teekonda jätkata.
--
Tippude läbimise järjestus:
8 - 44 - 20 - 6 - 16 - 26 - 48 - 28 - 35 - 29 - 31 - 14 - 10 - 43 - (Siumägi) - 18 - 42 - 46 - 36 - (Kunn'mägi) - 30 - 25 - 24 - 45 - 40 - 19 - 17 - 12 - 4 - 3 - 38 - 32 - 41 - 47 - 49 - 34 - 32 - 2 - (Kunnimägi) - 33 - 22 - 27 - 7 - 9 - 15 - 13 - 21 - 39 - 37 - 11 - 5 - 1
Leitud :) Tänud!
Tulime siia Kulliperä mäe poolt. Tundus lihtne astumine olevat, kuigi eeskõndija vajus paar korda sügavasse lumme. Mingil hetkel kargasid vastu eravalduse sildid teatega, et siin on istandus ja liikumine keelatud. Tõepoolest oli küngas pisikesi kuusekesi täis tipitud. Tegime siis ringi pikemaks ja läksime metsa serva mööda. Kohapeal õnneks kuigi palju aega otsimiseks ei kulunud, kuigi alustasime haukumist vale puu all. Et juba tuldud teed ei soovinud uuesti läbida, läksime Kulliperä mäe jalamile jäetud autoni tagasi või pigem edasi läbi metsa. Õnneks oli siin lumi madal ja astumine kobedam ning peagi jõudsime ka lahtilükatud teele. Veel natuke auto välja upitamist lumehangest ja saimegi viimase mägede kaksiku ette võtta. Aitäh peitjale!
Vedeles rahulikult lagedal platsil, panime oletatavasse õigesse peidukasse tagasi.
Aitäh!
Läksime alguses mingisugust X teed pidi läbi vett täis lohu. Carl siis ulatas meile matkakepida tasakaalu hoidmiseks. Iga samm okstel ähvardas meid ninuni vette kallutada. Päris ekstreemne kogemus. Peale seda vett täis lohku ehmusime ühe kollase hernehirmutise peale, mis oli hoopis inimene. Tagasi läksime ikka paremat teed pidi ning nautisime kaunis kõrget vaadet. Aitäh!
Karl tubli poiss. Vend leiab aardeid sama kiirelt nagu Kipchoge jookseb maratoni. Suhteliselt tihedalt murdunuid puid aga muidu mõnus koht. Mingi naisterahva pilgud olid kogu aeg pidevalt meil aga leitud aare siiski sai.
Mulle tänase kaheksatuhandeliste jalgsimatka viimane tipp. Hommikul Vällämäe parklas pidulikult oma viimast kangemat valuvaigistit sisse võttes teadsin, et see tuleb üks paras ähkimine, hingamistrenn kopsude tuulutamiseks ja vigastatud poole kiiremaks taastumiseks. Olin arvestanud, et kõiki aardeid ei pruugi leida, kuid lootsin vähemalt punktid päevamatkaga läbida. Õnnestus sajaprotsendiliselt, isegi planeeritud 20+2 logiraamatu sissekannet sai edukalt tehtud. Minu uue elu üks tähtsamaid päevi, ehkki tean, et see on tegelikult normaalne, kõik teevad nii...
Kaheksatuhandeliste aardeseeria punktide läbimise strateegia, variant 20: nagu peitja. Võta jalgratas kaasa, alusta Tummõlkalt, edasi loe juba ajalooürikutest.
2 - 20 - 16 - 7 - 12 - 5 - 1 - 6 - 8 - 4 - 3 - 19 - 11 - 15 - 10 - 18 - 17 - 13 - 14 - 9
Eelmise aarde juures otsustasime, et valime pikema kuid mugavama tee. Siin, jõudes mõnusale heinamaale, langesime pikali ja nautisime päikest ning puhkasime jalgu.
Vällämäe aaretega ühele poole saades mõtisklesime, et mida teha. Kas otsejoones läbi võsa või suure ringiga mööda matkateid ja ka autoteed. Otsustasime mugavuse kuid lisasammude kasuks. Teel mäest alla oli päris hirmuäratav maastikuratta tee. Järsk ja hüpekaid täis. Tundus suisa eluohtlik kui mäest peaks laskuma mõni vähekogenum rattur. Aga eks sinna tippu ole suhtkoht võimatu sattuda sellisel jalgratturil.
Teeots Mustikamäele oli igatahes väga pikk. Viimane tõus eramaast mööda ja piki heinamaad võttis täiesti läbi. Logisime aarde ja langesime väsimusest heinamaale pikali. Sooja päikese käes oli ääretult mõnus lesida. Pidi päris tõsiselt tagant suruma, et jalgu uuesti alla võtta ja edasi minna.
Põnev jalutuskäik mägede vahel.
Leitud! Aitäh!