Allveelaevadele

Mis sa hing ikka teed, kui und pole. Loed järgmise päeva mõistatusaarde logisid. Siis mõtled ja kaalutled ja mõõdad ja saab selgeks, kus see lõpp olema peab. Olin suht kindel, geosõpradelt üle kontrollima ei hakanud. Panin oma kaardile punni... osutus, et aarde all oli see 2m mööda. Ja vahepeal 1. Ei osanud nii hästi lootagi.
Aaret nägi Anne ja siis ei suutnud teda keegi peatada... olgem ausad, ega keegi tahtnudki. See ehitis nägi mitte liiga turvaline välja. Ja eluaastaid on meil kõigil rohkem kui 10. Seega olime õnnelikud, et Anne logima läks. Aitäh mõistatuse eest ja aitäh Annele logimise eest!

Selle topsi leidmisse panustasin jh mina, sest muu oli minu jaoks tehtud. Praegu veel aardega kõik hästi aga minu ehitaja pilgu läbi, mitte kauaks, turvalisust arvestades.

Täname, tore koht!

Õnneks oli Mari meil täna öösel unetu ning töötas kogu olemasoleva materjali läbi. Saades veel varemleidnult kinnitust, et õige koht tal välja raalitud jah, seadsime sammud sinna poole. Küll me vahtisime seal ninad püsti nii et vähe polnud, aga esialgu ei näinud kohe midagi. Mingil hetkel külas Anne rõõmus hääl, et näed, seal. Kribinal krabinal ronis ta aarde juurde ning saimegi nimed kirja. Täitsa tore kole seiklus oli. Eks seal jah enne alt nägemist oleks ikka üks riskibisness olnud teda otsima hakata. Aga õnneks oli meil oma teravsilm omast käest võtta. Hiljem nullist möödudes proovisime ka peitja poolt mõeldud teed mööda kohta tuvastada, aga ei leidnud me sealt midagi. Ega väga ei pingutanud ka, sest logi ju juba kirjas.
Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest.

Põnev! Ühtegi otseed selle aarde juurde pole, kui seigeldes täiesti leitav. Kahjuk on ühe õnnetu hüljese elutee on siin ilusas kohas lõppenud.

Leitsi

Eile vaatasime üle vihje, kuhu vaja minna ja täna käisime logimas. Päris pikalt vaatlesime objekti enne kui tops silma jäi. Aitäh peitjale!

Ei näinud nullis miskit, mis mind kusagile edasi suunaks.

Eile otsisime nullpunktist niikaua vihjeinfot, et lõpp-punkti enam ei jõudnud. Täna võtsin omale hommikusööki ette jalutuskäigu läbi metsa randa ja siis edasi mööda randa. No oli mõnus retk! Vahtisin merd, kuulasin laintemüha. Ühel kohal pilku tõstes nägin torni. Uurisin algul altpoolt, siis lugesin logisid ja sain aru, et kui tahan leidu, siis tulen ronida. Läksin, aga esualgu vihjes antud kohaoeal ei näinud midagi. Ok, tegin siis lisa võimlemisnumbreid ja piilusin mitmesse külge, ja nägin. Veel väike turnimine ja käes ning logi sai kirja! Aitäh peitjale!

Täpselt viis aastat tagasi tegime siin neljakesi kahel järjestikusel päeval kaks üdini ausat mitteleidu. Olime koha enda arvates välja raalinud ja käisime seal igal korrusel põhjalikult otsimas. Mina oma tarkusega oleksin eile, viis aastat hiljem samasse torni trüginud ja samu liigutusi teinud. Aga kas sama asja samamoodi tehes võib oodata teistsugust tulemust? Lollgi teab, et mitte. Aga Marje pole loll, uuris asja põhjalikumalt ja teise pilguga ning sai teada, et ma oleks oma arunatukeseta ka nüüd 2.4 km viltu valesse kohta läinud.

Eile RuhnuRahu ajal tegime saarel jalgsi ringi peale ja püüdsime maismaa poolt läheneda. Ebaõnnestunult. Jõudsime hoopis ringiga külla tagasi - just nagu nõiaväel või ühe lühema jalaga ringiratast käies ;-) Täna asusime spetsiaalselt teele, et mööda kaldaäärt läheneda. Õiges tornis trehvasin lapse ema keskkooliaja üht parimat sõbrannat. Ikka on vaja selleks Ruhnu ronida, et vanade tuttavatega kokku saada - nagu ka hilisemat muusikalised peod kinnitasid. Kui sõbranna tornist alla jõudis, oli aeg mul torni ronida. Kõik korrused ronisin ja piilusin läbi. Tulutult. Marje oli mind rannas kivil istudes oodanud, aga kui paarkümmend minutit möödunud, tuli temagi torni alla ja hõikus, et näe, seal on ju! Joomaijoo, täiesti ebaõnne aare minu jaoks. Marjeta oleksin küllap ka kolmas kord viis aastat hiljem leiuta lahkunud ja siis hiljem jõllitanud seda ainsamat leidmata aaret seal keset ookeani.

Lõpp hea, kõik hea. Lugesin tuttavaid mängijaid, kes ka alles augustikuus siin seilanud ja logisin meidki kirja. Pärast sulistasin sel aastal esimest korda paljalt ja pikalt merevees, nii hea oli sääl.

Aitäh Robinile hariva aardekirjelduse eest! Kui saaks nüüd nullis ka juhised-koordinaadid jonksu, oleks veel kenam lugu. Elagu RuhnuRahu festival ja saare-elu!

Nullis läks meil aega, valgus paistis vastu ja no ei näinud. Lõpus aga läks meil poleerimisega kaua aega. Püksipõlved said põlvili olemisest ka mustaks, kuid põlvitada poleks üldse vaja olnud.

Esimeses punktis läks ikka natuke aega. Ega teisesgi kergemalt ei läinud, olime juba alla andmas, kui alt vaadates jäi pilk õigesse kohta.

Viimane aare täna, siin oli Salme meist kõige vapram ning topsikusse läks viisa kirja julge leidja käega. Mulle oli siinsete tulepaakide järgi navigeerimisseadmete nullimine täiesti uus teadmine, põnev oleks rohkemgi kuulda/lugeda, kuidas see kõik reaalsuses käis. Robile aarde eest aitäh, taaskord huvitavad objektid, mille juurde teisi geopeitureid tuua :).

Esimese torni juures läks meil jupp aega, sest päike paistis kogu aeg silma ja pimesi ei tahtnud näppe igale poole toppida ka. Aga eks lõpuks ikka õige asi leitud sai. Multi lõpu leidmisega raskusi ei olnud, jäi see ilusti meie jalutusringile. Küll aga ei läinud kuigi lihtsalt aardetopsi leidmine. Vaadatud sai nii maast kui kõrgemalt ja lõpuks ikka väike ronimine edu tõi. Aitäh, et multi ainult paari torniga piirdus, kõigi läbi käimine ja poleerimine oleks paras katsumus olnud.

Tänan aarde eest!

Usukumatu pimedus valitseis meid nullis. Lõpus enam probleeme polnud. Aitäh Ruhnu tutvustamast. oli igati mõnus puhkus.

Algus oli ikka jõle ikaldus, kuigi tegelikult väga kergesti leitav. Peale pikemat aega teadmatust nägin lõpuks otsitava ära. Lõpus läks kiiresti, tops jäi silma umbes sekundiga (aga tee aardeni oli nii-nii pikk).

Leitud Ruhnu paadimatka käigus. Aarde juures tabasime juhuslikult Krissu otse teolt. Tänud peitjale!

Kui ei ole tähelepanelik ja kiiruga ei uuri kõiki ülestähendusi, siis võid ju igale poole ronida, kuid kasu sellest ei ole. Kasu on aga geosõpradest, kes mõistusele kutsuvad. Või näiteks täiesti juhuslikule kokkusaamisele sugulastega selle sama aarde lõpus. Nemad olid hoolikamad.
Tänud aarde eest

Meie Ruhnu reisi üheksas aare leitud ja logitud

Pärast pikemat ringi saarel jõudsime viimaks ka selle aarde juurde. Täitsa sobiv lõpp, aitäh!

Peale algusest vihje leidmist läks mitu teist aaret aega, enne kui lõpuks lõpu üles leidsime. Ja lõpus kulus ka ikka omajagu aega, enne kui logima sai hakatud. Kõrgemal oli mõnusalt sääsevaba, nii et oleks tahtnud isegi veel kauem seal viibida.

Tänan peitmast.

Õiges kohas tormasin esimese hooga tippu, kuna tavaliselt: torn + geopeitur = võimalikult ebameeldiv peidukoht. Aga isegi ülemise platvormi serva peal kõõludes ei leidnud. Kui päike loojuma hakkas, loobusin edasi otsimast. Teisel korral kammisime juba koos noorpeituriga hoolikamalt, aga kui ikka ei leidnud, kirjutasin varemleidjale, kes mind siis suunas. Suur tänu selle eest. Siia torni ronime vaikse ilmaga ujumas käies aegajalt jälle. Kuni platvormid lõplikult ära mädanevad. Kuiv, korras, aitäh peitjale.

Leitud-logitud. Põrand on veidi mäda, muidu luks värk.

Palju vähem roostet on nüüd selle torni küljes.

Andis alles otsida. Ei läinud nii libedalt, kui oleks oodanud. Logide abiga sai aga lõpuks kätte. Viimases punktis pärast "ja bõl zdec" dokumenteerimist igati viisakas vaade autasuks. Aitäh!

Ruhnu-puhkuse kaheteistkümnes (ehk viimane) aardeleid :) Kena looduse ja toredate inimestega saar, nüüd siis saab veel paar päeva niisama vedelda.

Nullis oli alguses silmanägemine kõigil kehvavõitu. Vist udust välja roninud päike pimestas, aga lõpuks õnnelik Jaanika käsi aitas vihje välja tuua. Aitäh.

Null sai korralikult poleeritud ja puhastatud. Tõesti, silmaga seletamiseks on rasked tingimused. Aitäh!

Nullis oli Jaanikal õnnelik silm ja käsi, teises punktis lubati ka mul veidi võimelda. Aitäh.

Otsimist ikka jagus - nii nullis kui lõpus. Õnneks õnnestus mõlemas kohas jõuda ikkagi soovitud tulemuseni. Kõik on korras.