8.Kivestmägi - Eestimaa kaheksatuhandelised

Lõuna polnud veel käeski aga õhusooja juba tublisti üle 20 kraadi. Polegi aprillikuus aardeid otsides varem sellist tunnet olnud, et õhk liiga lämbe :) Siin valisime lähenemisteeks kellegi heinamaaserva ja puudevilus oli täitsa mõnus jalutada. Õnneks polnud vaadanud GC-lehele, kus leitakse kadunud aaret :) Äkki poleks siis siia tulema hakanudki, kui oleks teadnud, et mingi probleem võib olla. Aga meie jalutasime õndsas teadmatuses kohale ja sattusime raielangile. Kuidagi vähe tundus siin olevat neid püstiseid puid küll. Ja seda aaret hoidvat puud ka nagu ei paistnud. Aga oli vaid vaja pilk korraks madalamale heita ja juba tuttava aardekasti nurk kuuseokste alt paistis. Kast ilusti korras, karp sees terve - kogu kupatus lihtsalt maha aetud. Korjasime kasti üles, leidsime lähedusest ka ühe paelajupi ja panime aarde uuesti rippuma lähima puu külge. Aarde omanikku sai ka olukorrast informeeritud. Aga nüüd siis taas leitav ja ka need, kes ainult kohal käimisega oma leiulogid kirja panid, saavad ka ikka reeglitepäraselt nime kirjutada :) Aitäh aarde eest!

Kive siin Kivestmäel lume alt ei paistnud ühtegi. Jõulumatka rada tõi väikse Rohtõsuu mäelt kaarega puude vahelt kohale ja aitas ka inimeste silma alt kõrvale hoida. Kuiv ja korras, tänud peitjale.

Parkisin auto Suure Muna parklasse ja asusin teele. Olin tänaseks endale kena jalutusringi läbi mõelnud. Esimene siis Kivestmägi. Siin läks lihtsalt. Mööda maanteed ja üle heinamaa, minimaalselt metsaräga. Tänan!

Neid selle seeria aardeid oleme varem paaril korral juba otsimas käinud, kuid päris kõikideni veel jõudnud ei olnud. Nüüd võtsime plaani, et otsime need kõik üles. Nii saigi. Tänud aarde eest!

Kui kohati põlvini lumme vajumine oli täna tavaline, siis siine poolde reide lumme neeldumine tundus juba ulme ja pani pisut kirumagi.

Tänan peitmast.

Tegime talimatkajatele jäljed ette. Nimed kirjas.

Huvitav, et seda kasutajat erruolen, ei ole üheski logiraamatus kirjas.

Vahetasin konteineri ja logiraamatu.

Hakkab juba hämarduma ja üksi oli siin päris kõhe.

Jätsin võtme siia. Tänaseks sai võssis ragistamise limiit täis. Kukeseeni ei näinud. Tänan.

Tänud aarde eest.

Huumusekihi alla ei pidanud enam roomama. Aitäh

Leitud, logitud, tänan!

Kaupo tegi mulle aarete leidmiseks plaani, kus olid ka parkimiskoordinaadid. Selle aarde puhul oli kirjutatud ,,Võimaluse korral mitte kraavi sõita,". Õnneks vanajumal isegi vastavat võimalust ei andnud, vaid täpselt üks geosõbralik parkimiskoht oli tee ääres.

Geokolleegi abiga sain ikka nägijaks. Tegin geokuhja peale, et järgmised ei peaks enam huumusekihtide alla nägema.

No ei saanud aru kuhu peidetud on.

Uus logiraamat

Kevadise otsimise vigade parandus. Natuke sai otsida, enne kui õige vihjeobjekt koos karbinurgaga silma jäi. Kuivatasin karbi sisu ja asendasin logiraamatu. Aare nüüd korras. Tänud peitjale.

Märg jah :(

Kaua läks otsimisele. Lõpuks leidsime. Logiraamat märg.
Tänud

Olime juba pikalt otsinud ja eelnevad logid suurendasid pessimismi leidmise osas veelgi. Olme valmis juba loobuma kuid siis ta ikka tuli .
Kahjuks on logiraamat märg !

Vihhjeobjekte oli nimekohaselt palju. Suured olid liiga suured. Väikesed ja lapikud ja ilmselt aare kusagil lume all

Need Eesti kaheksatuhandelised on ju puhta vale nimega. Need on Lumeilvese tipud, seega peaks seeria nimi ka Lumeilvese olema. Aga mis mul kobiseda, ise jätsin selle seeria õigel ajal tegemata. See oli vist pärast teist Lumeilvese matka, 2011 aastal, kui see idee tekkis. Eks mul kipuvadki need ideed aastaid peas settima, kuni keegi teine idee teoks teeb. On sellega kuidas on, aga olin mitmete Haanjas käikude kiuste suutnud selle seeria aardeid vältida, et ühel hetkel korraga need ära teha. No umbes nii, nagu tunk tegi. Või joostes, nii nagu Tõrvatilka jooksin.

Nagu iga talv, tekkis ka sel talvel tung päris talve järele. Kuna Lapimaale aga ei lasta, tuli leppida kodumaise versiooniga. Ja tuleb tunnistada, et erinevalt aasta tagusest, ei pidanud pettuma - talv Eestimaal on eeskujulik, vähemalt siin. See keskmisest sadakond meetrit kõrgem maapind annab selle kraadi jahedama õhu, mis meie püsiva kehva suusailma tingimustes, ehk nulli ümber mängiva temperatuuri juures, toob siia ikka lumesaju, kui mujal endiselt vihma sajab. Kuna klassikalist Lumeilvest olen varasemalt kolm korda (viimati 2014.a alguses Haanja xDream) läbinud, siis tuli ette võtta ambitsioonikam plaan. "Lumeilves hard core extra 50" ehk tõusta talvel vähemalt viiekümne Eesti kõrgema tipu otsa kahe päeva jooksul. Aga mis on need 50 tippu ja kust ma need leian? Siin tuli abiks geograafi haridus. Tõmbasin Maa-ametist ETAK'i kõrgusandmed, filtreerisin välja kõik kõrguspunktid, mille kõrgus oli suurem kui 269m üle merepinna ning võttes aluseks Eesti põhikaardi, andsin 50le kõrgemale tipule nimetused. Kõrvutasin tulemust Tõnu Oja poolt 2013.a tehtud tööga, ning järjepidevuse säilitamiseks järgisin seal tehtud otsuseid. Nii, nagu juba varasemalt teada, on top-20 tipud uute lidarimõõdistamistega saanud uued kõrgused ja uue järjekorra. Top-10 tundub olevat paigas. Sealt edasi on muudatusi omajagu. Küll on osad tipud omavahel järjekorras asukohti vahetanud (Tõudrumägi ja Iisraelimägi), juurde on lisandunud Kukumägi (19) ja Ollõmägi (20), välja on tõugatud Kaldõmägi (oli 16, nüüd 28) ja Tsärdsõmägi (oli 20, nüüd 35). Veel segasemad on lood top 20-50 tippudega. Kusjuures põhikaardi järgi ei pruugi mäe nimetus olla paigutatud just selle kõrgema tipu juurde. Eriti keeruline on midagi välja valida näiteks Tõõgussuu mäe ja Valgõliivamäe ümbruses. Et milline neist paljudest tippudest on Tõõgussuu mägi, milline Valgõliivamägi? Ja kumb on see kesmine 275.6m tipp? Ja mis mägi on see 274.3m? Eks neid küsimusi oli palju aga lõpuks valmis enamvähem rahuldav nimekiri 50st tipust. Muudatusi oli ka võrreldes Tõnu Oja tööga. Näiteks mahtus 50. kohale uus tipp, Vorstimäel olev Jaanimägi (269.6m).

Talv kogus küll hoogu, aga mine tea, kauaks seda jätkub. Sai siis 16-17 jaanuar matkaks planeeritud. Ja no ilmataat oli sel korral minu vastu ikka väga helde! Nädala sees korralik lumevaip, mitukümmend sentimeetrit kohevat puudrit! Matka ajaks miinus kakskümmend! Ka kõige peenem oksaraag ja õlekõrs härmatisest kolme sentimeetri jämedune, kuused lookas lumehunnikutest! No seda ei juhtu iga päev, eriti veel siis, kui planeerid talvematka ja lageda taeva all ööbimist. Lapimaa toodi selleks nädalavahetuseks koju kätte!

Hoiatan siis kohe ette ära, et siit tuleb üks lõputu mitteleidude jada. Katsuge hakkama saada :) Ma küll mingi hetk mõtlesin teha klassikalise Lumeilvese ja need 20 aaret nui neljaks üles otsida ja ära hooldada, aga kuna ei saanud aarete omanikuga kontakti, siis jäi see idee ära. Sellegipoolest pakkisin kotti mõned komplektid aardehooldustarvikuid, mida sai siin-seal ka kasutatud. Suured tänud ka Karlile, kes varustas mind vihjetega aarete lihtsamaks leidmiseks. Nii mõnigi leid tuligi ainult tänu tema meenutusele peitmisviisist. Matka eesmärk oli matkata ja tegeleda geopeitusega siis, kui õnnestub maksimaalselt 5 minutiga aare leida. Ka 5 minutit aarde kohta tähendab matka peale tund 40 ajakadu, mis on niigi napi valguse ajal suhteliselt kõrge hind. Ja noh, tuleb ka tunnistada, et viimaste aarete otsimine nägi välja umbes selline, et saabusin umbmäärase nulli lähedusse, ajasin suvalises kohas jalaga natuke lund laiali ja kinnitasin endale, et otsisin aga ei leidnud. Järgmine. Sest kurnatus oli teise matkapäeva lõpus juba päris suur ja motivatsioon geopeitusega tegeleda ikka suht madal.

Laupäeva hommikul natuke pärast kaheksat jõudsime Haanjasse. Möödusime just startinud Nipernaadi matkagrupist kes tegid oma Lumeilves 270 matka, ehk siis tipud üle 270m. Mis on sisuliselt sama, 50 tipu matk. Ühe auto koos ööbimisvarustuse ja söökidega viisime Kerekunnu mäe lähedale suusaraja parklasse ja teisega sõitsime matka alguspunkti, Suure Muna kohviku parklasse. Kotid selga ja suund esimese tipu, Kivestmäe (8.; 288.9m) poole. Mööda teed on lihtne astuda, poolde põlve lumes enam mitte väga. Eriti kui all on vana lumi, mis kannab täpselt niipalju, et juba jõuad jala selle peal sirgu lükata, kui lumest läbi vajud. Noh, ütleme, et juba esimene tõus võttis kergelt võhmale. Aga tipp sai vallutatud! Esimene, 49 veel minna :) Üritasime natuke siin-seal lund ringi keerata, aga aaret või selle peiduka moodi kohta ei suutnud tuvastada. Noh, hea algus siis sellele seeriale!

--

Tippude läbimise järjestus:

8 - 44 - 20 - 6 - 16 - 26 - 48 - 28 - 35 - 29 - 31 - 14 - 10 - 43 - (Siumägi) - 18 - 42 - 46 - 36 - (Kunn'mägi) - 30 - 25 - 24 - 45 - 40 - 19 - 17 - 12 - 4 - 3 - 38 - 32 - 41 - 47 - 49 - 34 - 32 - 2 - (Kunnimägi) - 33 - 22 - 27 - 7 - 9 - 15 - 13 - 21 - 39 - 37 - 11 - 5 - 1

• Sulgudes olevad tipud sai läbitud, aga need on Tõnu Oja poolt koostatud nimekirjast välja jäetud kui kõrval oleva mäe lisatipud, seega järjekorranumbriga tähistamata. Samas praktikas neid tippe vallutatakse ja arvestatakse.

Siin saime madalamat sorti heinamaad ja ülekasvanud heinamaad. Maastik oli taaskord lihtsamat sorti ja jõudsime võrdlemisi lihtsasti kõrgeimasse punkti. Otsisime endile uued geokepid, mis jäid meiega terveks geopäevaks, sest paistis, et neid läheb pidevalt vaja. Siin mäe otsas paigutas Maire ennast c:geo'ga paremini nulli kui mina googliga.

Siia kõndisime auto juurest üle põllu. Otsisime vihjele vastavat paika natuke aega ja muretesime endale geo-otsingukepikesed, millega oli mugav lehtede sees susida. Siin õnnestus minu aare leida.

Aare märg.

Mõnda aega oli rada täitsa jälgitav ja siis vahepeal tuli ette võsa ja pidid ise leiutama, kust oleks arukas astuda. Kohale kuidagi saime. Aitäh!

Möödasõidul oli aega mõned mäed vallutada. Aitäh!

Alustatud selle mäega. Kõike järjest ei jõua, peab logima osaliselt. Aitäh!

Tänan aarde eest!

Leid kiire